Mithio – muinasmaailma müütiline salapära, mis on meid inspireerinud looma midagi kordumatut, tuues rahvakunst kogu tema ilus jälle tänapäevasesse igapäevakasutusse.
Sukeldudes looduse ja rahvatraditsioonide huvitavasse maailma – see on nagu avastusretk seni vähekaardistatud alale. Ometi on kõigis põhjamaalastes kusagil sisimas rahvuslik uhkus, mille väljalöömist on ajaloo keerdkäikudel ikka aeg-ajalt täheldatud. Eks praegugi käimasolev sulandumisprotsess Euroopa Liidu rahvaste vahel on tekitanud suurema enesemääramise vajaduse. Müütilist põhjamaist hingeelu on paljud püüdnud kirjeldada. Kuid siiamaani ei ole seda keegi suutnud adekvaatselt lahti seletada. Ja kas on vajagi? Read the rest of this entry »
Suusatamine on üks igavesti mõnus tegevus, eriti talvel. Aga mida teha siis, kui Eestimaal enam lund ei saja? Siis tuleb võtta suund põhjapoole ja minna lund otsima.
Meie pere suusareisid (neid on siiamaani olnud kolm) ongi suuresti seotud lume otsimisega. Esimene kord oli eelmise aasta märtsis, kui algajate suusatajatena otsustasime alustada tagasihoidlikult Slovakkia mägedelt ning all orus päikeselises 12-kraadises kevadsoojuses tundus lume leidmine olevat üsna lootusetu tegevus. Lootust andis meile siiski see, et terve Jasna suusakeskuse poole suunduv tee oli tol päikeselisel pühapäeval suusavarustusega inimesi täis. Vantsime meiegi kilomeetrijagu mööda kruusast teeserva ülespoole, sest teeäärsed parklad olid pungil täis ning autodejoru liikus edasi vaid teosammul. Lume me leidsime ja nädala jooksul sadas seda juurdegi, nii et jagus seda küllaga veel pärast meidki. Read the rest of this entry »
Tekst: Jane Riga, fotod: Jane ja Tarmo Riga
Puhkuse planeerimist alustatakse meie peres varakult. Pole ühtegi valikut me elus, mida teeksime säärase põhjalikkusega nagu see, et kus veeta oma järgmine puhkus (loe: millist mäge Tarmo järgmisena ronida tahab). Nii ka seekord. Juba kesksuvel hakkas Tarmo kahtlaselt käituma: iga kord, kui ta poest tuli, oli tal kotis pudel Malbeci veini. Polnud vahet, kas ta läks piima või šokolaadi järgi, Malbecita ta tagasi ei tulnud. Järgmiseks hakkas ta mulle õhtuti kõrva ümisema viisi Besame Mucho ja kui mu taip veel piisavalt kiire polnud, siis sooritas ta minuga mõned eriti järsud tangopöörded ümber köögilaua. Ütlesin kähku jah, sest minule seostub Argentina loomulikult suurejooneliste jooma- ja söömaaegadega, mis inimvõimete piiri proovile panevad. Tarmole paraku seostub see veel ka kõigi muude piiripealsete olukordade ja võimete proovilepanekutega.
Samal ajal, kui kõik minu vabad hetked kulusid selliste elutähtsate valikute üle juurdlemisele, nagu: kas purpurne või türkiissinine siidisall? roosad või valged pärlid? must või meresinine maani kleit? Carolina Herrera või Gucci päikeseprillid? Calvin Kleini või Esprit bikiinid? Või mõlemad?! Asus Tarmo kirjavahetusse oma tuttava argentiinlasest mägironijaga, kel nimeks Annibal, et välja selgitada parimaid marsruute Mercedario mäesõlmes. Ettevalmistuse järgmise etapina kärutas Tarmo mu spordiarsti juurde, esmajärjekorras suunas arst mu kaalule ja seejärel selgitas välja rasvaprotsendi, paisates mu peale tõelise numbrilaviini, näiteks sain teada, et kaalun 62,5 kilo ja mu kopsumaht on 145% normist (ehk teisisõnu 45% võrra kaldun normist kõrvale, milles süüdistan oma vanemat venda, kes mind lapsena tihti kiusas ja sundis pead vee all hoidma). Tarmo aga on võimeline korraga kopsu mahutama ja seal kinni hoidma 6,95 liitrit! (mul ongi tihti olnud tunne, et telgist on kogu õhk ära hingatud, nüüd on siis teada, kuhu see kaob). Ja nii hakkasidki mu tavapärase õhtuse Malbeci-klaasi kõrvale ilmuma vaagnad rasvase juustu, oliivide ja muude maitsvuspaladega, et ikka paremini matkal vastu peaksin. Read the rest of this entry »
„Oktoobris pidi Gruusiasse puhkama sõitma kaks gruppi eestlasi, mõlemas paarkümmend turisti. Mõlemad tellimused annulleeriti. Sõda. Sõda tõmbas mitte ainult turismiärile, vaid ka muule kriipsu peale. Seda kahju ei ole võimalik hinnata,” ohkab turismiga tegelev ärimees Gogza G.
Sõjast räägivad kõik.
Tema Tbilisi kesklinna veerel asuv büroo on inimtühi. „Jätsin tööle vaid ühe tüdruku. Praegusel turistivaesel ajal jõuab ta kogu tööga üksi hakkama saada.”
Sõjast räägivad kõik. Hommikusöögi taustaks jookseb gruusiakeelsete subtiitritega X-files. Fox Mulderi tarmuka teksti all liiguvad katkematult sinisel taustal subtiitrid: „Tasuta günekoloogiline abi Abhaasia ja L6una-Osseetia piirkonnas. Kogume annetusi sõjas kannatanud meditsiinitöötajate jaoks. Palume endast teada anda. Telefoni- ja kontonumbrid…
Inga, meid võõrustava Vadimi tütar loob kümnekonna minuti jooksul läbi tavalise inimese prisma pildi sõjast ja purustustest. „Batumisse saate rongiga ilusti. Vene sõdurid nüüdseks lihtsalt on. Nad valvavad oma tsooni. Eks 1.oktoobril näis, mis saab. Tulevad Euroopa rahuvalvajad,” ei kaota ta lootust.
Kaks aastat tagasi Tbilisis nähtu ei erine üldises mastaabis tänasest. Suurlinnale omane räpasus ja kerjused on nähtavad ka siin. Grusiinidele omased kulinaarsed hõrgutised, suurepärane koduvein ning piinlikkusest punastama panev külalislahkus saadab eestlasest külalist igal sammul.
“Pension nelisada dollarit kuus? On teil alles hea elu!”
“Vaene on meie riik, väga vaene,” vangutab Vadimi ema Alla pead. „Mis kasu on säravatest ausammastest ja tuledega valgustatud prospektidest, kui rahvas nälgib. Ja nüüd veel see sõda…” Read the rest of this entry »