Alar on täna Eesti alpinistide seas vaieldamatu tipptegija. Ei värista jalga ühegi mäe ees maailmas. On roninud Elbrusel, Mont Blancil, McKinleyeil, Leninil, Han-Tengril, K-2-l, Gasherbrum II-l, Mt.Vinsonil, Carstensz Pyramid, Aconcacual, Kilimanjarol ja paljudel teistel mägedel.
2003. aastal, 22. mail, kell 17.45 tõusis esimese eestlasena Mount Everesti tippu. Tänaseks on Alar vallutanud kõikide kontinentide kõrgemad tipud.
Alar ise on oma „mägedehaigust“ kirjeldanud nii:
No kohe kisub, midagi ei ole teha! Arvan, et põhjusi on mitmeid. Üks põhjus kindlasti on soov saada võrdlusmoment oma tavaelule. Selleks, et tõelist õnne ja puhkust nautida, peab enne ka natuke kannatama. See on minu jaoks üks põhilisi asju. Kindlasti ei ole vähemtähtis ka edevus ja me kõik oleme seda vähemal või suuremal määral. Kuidas keegi seda välja elab, on juba igaühe enda asi. Mägedes ronimine on oma edevuse toitmiseks kindlasti üks hea võimalus – käid ju teistest kõrgemal ja saad näidata, et oled teistest kõvem. Kindlasti on üheks põhjuseks rutiinsest tavaelust eemaldumine ja väike ekstreemne element asja juures. Kõige ilusam asi on lõpuks koju tagasi jõudmine. On selline tunne, nagu oleks aastaid eemal olnud ja saad jälle rõõmu tunda ka pisikestest asjadest.
Mägedepisikuga nakatanuile soovitaksin esmalt pihta hakata väiksematest mägedest, aga enne seda tuleks lihtsalt matkata ja palju looduses viibida. Vahest see aitab kasvatada õiget suhtumist ümbritsevasse ja teistesse inimestesse. Halba ei tee ka oma füüsilise vormi korrashoidmine. Selleks ei pea just iga päev trenni tegema, aga vähemalt korra nädalas võiks pisut pingutada küll. Lihtsalt võhma jaoks.
Millist mäge soovitada? Vahest Mont Blanc võiks olla selline tavaharrastaja esimene unistuste tipp, kuhu tasuks minna proffide organiseeritud kommertsgrupiga. Ise midagi üritada ei soovita.
Minu enda esimene ilusaim mälestus on vahest Elbruselt. Seal oli ilm ilus ja kaugele näha. Samuti jätkus veel jõudu asjast rõõmu tunda. Kõige eredam mälestus on siiski Everestist. Vist seepärast, et eneseületus oli ikka väga suur ja sellele järgnevat rahulolu võrreldamatult suur. Kui mäe enda ilust rääkida, siis ega vist Han-Tengri vastu naljalt ei saa. Ja ega see ainult minu arvamus ole, vaid nii on paljud arvanud. Seda mäge peetakse põhjendatult üheks ilusaimaks maailmas. Mägi on ülihästi vaadeldav ja hommikune ja õhtune värvide mäng midagi enneolematut.
Omapärane on olnud tunne ka näiteks Gasherbrumi ekspeditsioonil, kus liikudes Baltoro liustikul Concordia väljal, ümberringi ainult 7-8000 tipud, tunned ennast võimsa looduse keskel ikka väga väiksena.
Hullemaid kohti oli vast Carstensz Pyramid, kus sadas neli päeva nagu oavarrest. Ilge muda, teadmatus tuleviku suhtes ja inimsööjate külad ümberringi. Aga mis ei tapa, see teeb tugevaks.
Kasvata iseloomu! Üksikul torisejal ei tasu küll selle alaga tegeleda. Tuleb ju pikka aega ühtede ja samade inimestega väga kitsastes oludes koos olla. Peab tekkima vastastikune usaldus, sest tihti võib sõltuda kaaslasest sinu elu ja vastupidi. Kõrgele ja ohtlikule mäele ei läheks kunagi võhivõõraga, oluline on tüüpe enne kah tunda. Veel parem, kui kaaslastega varemgi mingitel nõrgema raskusastmega mägedel käidud, alles siis võid meestest õiget sotti saada.
Kindlasti muutud pärast tipus käimist palju tasakaalukamaks ja oskad ka tavaelus paremini sihte seada. Tekib selline karjeristi tunne, et mida ka ette võtad, selle oled võimeline ka lõpule viima.
Alar Sikk
