Tekst: Jane Riga, fotod: Jane ja Tarmo Riga
Puhkuse planeerimist alustatakse meie peres varakult. Pole ühtegi valikut me elus, mida teeksime säärase põhjalikkusega nagu see, et kus veeta oma järgmine puhkus (loe: millist mäge Tarmo järgmisena ronida tahab).
Nii ka seekord. Juba kesksuvel hakkas Tarmo kahtlaselt käituma: iga kord, kui ta poest tuli, oli tal kotis pudel Malbeci veini. Polnud vahet, kas ta läks piima või šokolaadi järgi, Malbecita ta tagasi ei tulnud. Järgmiseks hakkas ta mulle õhtuti kõrva ümisema viisi Besame Mucho ja kui mu taip veel piisavalt kiire polnud, siis sooritas ta minuga mõned eriti järsud tangopöörded ümber köögilaua. Ütlesin kähku jah, sest minule seostub Argentina loomulikult suurejooneliste jooma- ja söömaaegadega, mis inimvõimete piiri proovile panevad. Tarmole paraku seostub see veel ka kõigi muude piiripealsete olukordade ja võimete proovilepanekutega. Samal ajal, kui kõik minu vabad hetked kulusid selliste elutähtsate valikute üle juurdlemisele, nagu: kas purpurne või türkiissinine siidisall? roosad või valged pärlid? must või meresinine maani kleit? Carolina Herrera või Gucci päikeseprillid? Calvin Kleini või Esprit bikiinid? Või mõlemad?! Asus Tarmo kirjavahetusse oma tuttava argentiinlasest mägironijaga, kel nimeks Annibal, et välja selgitada parimaid marsruute Mercedario mäesõlmes. Ettevalmistuse järgmise etapina kärutas Tarmo mu spordiarsti juurde, esmajärjekorras suunas arst mu kaalule ja seejärel selgitas välja rasvaprotsendi, paisates mu peale tõelise numbrilaviini, näiteks sain teada, et kaalun 62,5 kilo ja mu kopsumaht on 145% normist (ehk teisisõnu 45% võrra kaldun normist kõrvale, milles süüdistan oma vanemat venda, kes mind lapsena tihti kiusas ja sundis pead vee all hoidma). Tarmo aga on võimeline korraga kopsu mahutama ja seal kinni hoidma 6,95 liitrit! (mul ongi tihti olnud tunne, et telgist on kogu õhk ära hingatud, nüüd on siis teada, kuhu see kaob). Ja nii hakkasidki mu tavapärase õhtuse Malbeci-klaasi kõrvale ilmuma vaagnad rasvase juustu, oliivide ja muude maitsvuspaladega, et ikka paremini matkal vastu peaksin.
Lend Stockholmist Madridi sujus lihtsalt, kuigi hilinemisega. Madridis oli lumi maas ja selle puhul anti kohvikutes lausa tasuta võileibu. Mõned inimesed olid nendest võileibadest pidanud lausa mitu päeva toituma, meile õnneks seda saatust ei ennustatud ja lend pidi väljuma õigeaegselt. Tarmole meeldis väga Madridi lennujaama rongisüsteem. Lausa niiväga, et mõtlesime sellega ajaviiteks niisama ringi suhistada. Rong sõitis 2 terminali vahel iga paari minuti tagant ja sõit kestis kokku 3 minutit. Vahepeal tuli läbida turva ja passikontroll. Lõbustus missugune! Neljandal rongiotsal muutus Tarmo näost kaameks ja küsis, et kuhu olen ma ta väikese koti pannud, mida ta kiivalt ihuligi hoidis. Ma ei mõistnud midagi kosta, väikeses seljakotis seda polnud ja olles arusaanud, et fotokas koos muu isiklikku sorti kraamiga on kadunud, reageeris Tarmo täiesti adekvaatselt: süüdistas mind, et miks ma paremini ta asjadel silma peal ei hoia! Rongist väljudes tuiskas ta trügides 2 eskalaatoripikkust üles, mina vaevu kannul, meeleheitlikult hüüdmas, et ta rahuneks. Kui ma ta lõpuks kätte sain, püüdsin teda lohutada, et me reis saab toimuda ka ilma fotoka, tema sokkide ja päikeseprillideta, (hoopis hullem lugu oleks see, kui kaduma oleks läinud minu bikiinid, eksole) aga Tarmo oli lohutamatu. Korraga ta ilme ootamatult siiski selgines ja talle meenus, et kott jäi ehk turvakontrolli plastmasskandikule, millega asjad lindile lähevad. Tormasime taaskord kogu oma rongiringi läbi: kui me juba kolmandat korda samade passikontrollideni jõudsime, kes järjekordselt me passi vaadates lugesid: Estoonia ja pardakaardilt Santiaago, siis oli nende pilgus mõistmatus: kas te inimesed juba tõesti lõpuks aru ei saa, kuhu te minna tahate? Kui lätlased eestlasi enam aeglasteks juhmarditeks ei pea, siis need 2 hispaania piirivalvurit teevad seda kindlasti. Turvakontrolli tädid tõid me õnnetuid nägusid nähes välja terve arsenali omanikuta asju, sealhulgas ka meie märsi. Üritasin prantsuse-hispaania segakeeles seletada, mis seal sees on, tõestamaks, et olen koti omanik. See ei huvitanud aga kedagi, lisaks pakuti mulle veel kahupäise naise passi ja veel ühte väikest seljakotti. Seljakotti pakuti lausa tungivalt. (Ehk oli seal sees must pesu). Ma küsisin Tarmolt nördinult, et kas me tõesti nii totakad välja näeme, et nad arvavad, et me KÕIK asjad maha jätsime?
VAIKNE LEND ÜLE OOKEANI
Väljalend venib lõputult. Iberia lennukompanii kapten pole just suurte sõnade mees: ütleb korra, et nüüd tõuseme õhku ja 13 tundi hiljem, et nüüd maandume. Ei mingeid tavapäraseid teateid, kust üle lendame, palju lend hilineb jne. Ka stjuuardid ei mõista täpselt öelda, millal me kohale võiksime jõuda. Närveldame. Kui rattad maad puutuvad on väljalennuni Mendozasse 28 minutit aega. Lennukist väljume esimestena Tormamine mööda Santiago lennujaama paneb me sportliku vormi proovile. Vorm on hea. LAN Chile teenindus on laitmatu ja kiire: saame minutiga pardakaardid ja täpselt 8 minutit hiljem istume lennukis, mis meid Mendozasse lennutab. Mendoza võtab meid vastu kogu oma tuntud headuses. Paneme kohe lõunasöögil inimvõimete piirid proovile. Pärast seda oleme sunnitud siestat pidama.
LÕPUKS KOHAL
Ricardo nimeline mees sõidutab meid 3 tunniga Mendozast Barreali, Uspallatast ostan talle tänutäheks soliidsete sõidumaneeride eest Coca-Cola.
Oleme siinkandis varem käinud ja tee peal loetleb Tarmo mulle kõikide lumiste tippude nimed ükshaaval ette. On ilmselge, et grupijuht valdab oma teemat põhjalikult. Kuna me autojuhil Ramonil on Barrealis õhtul kella 5-ni tegemist, enne kui meid orgu mööda üles raja algusse saab viidud, jõuame veel tema restoranis lõunatada ja basseini ääres mõnuleda. Pärast kahte klaasi külma valget veini on mul basseinis vedeledes tunne, et ma olen siinkandis üks kõvemaid mägironijaid. Raja alguses Santa Anas on hütt, mida asustab neli korra- ja pargivalvurit.
Nad kirjutavad üksikasjalikult üles me isiku- ja ihuandmed: pikkus, kaal, silmade ja naha värv. Lahtri juures rass hakkan ma protesteerima, väites, et kolm nädalat hiljem näen ma pigem välja kui punanahk, nii, et valge on ilmselgelt eksitav termin. Teeme rõõmsate meestega grupipildi ja jalutame 40 minutit orgu pidi üles. Telgime jõe kaldal, mis kohiseb seda koledamini, et on teada: homme hommikul tuleb siit üle minna. Kohal on ka Andide firmamärk: väga kõva tuul.
