NEED MEHED, KES JALGRATTAGA SÕIDAVAD
Hommikul teeme tiiru kurioosse järve ääres. Miskipärast on mõned laudurid imestunud, et ma ujuda oskan. Hiljem sõidame mööda seda kanjonit, mis kuulsa tuule tekkes süüdi pidi olema.
Lõunastame Jachali nimelises linnakeses. On nii palav, et kõhkleme, kas suudame ikka üle päikeselõõsase inimtühja linna peaväljaku kõmpida. Inimesed siin võtavad oma siestat väga tõsiselt. Mingil määral on Argentina kolkakülad sarnased Kesk-Aasiaga: suurriikliku kombe kohaselt on igas külas keskväljak, kus troonib mingi büst või kellegi kuju. Erinevalt Kesk-Aasiast on aga Argentinas sellise külaväljaku läheduses ilmtingimata peidus tore kohalikest pungil söögikoht, kus saab maitsvat praeliha ja kus pudel veini maksab vaid poole prae hinnast. Kõht liha täis, jätkuvad me kohtumised huvitavate inimestega. Söögikoha ukse taga napsab meil nööbist kinni prillitatud soliidne kõrend, kes osutub hollandi rattamatkajaks. Rattamatkajal on ette näidata sõit Buenos Airesest Tulemaale ning soome keele oskus. Kui küsime, et miks ometi, vastab ta lihtsalt: lingvistiline huvi. Ilmselt on meil näol uskumatu ilme, sest ta peab vajalikuks oma oskusi demonstreerida ja hiilgab ka detailsete teadmistega Eestist (2 rattamatka). Järsku on platsis ka teine veidrik: rattamatkaja Inglismaalt, tundub, et neil on kahekesi juba pisut igav ja nad jääksid meiega meeleldi lobisema. Meil on aga muud plaanid. Ja kui ma nendega pilti tahan teha, muutuvad nad pisut tõrksaks. Mul tekib kohe kahtlus, et siin pole lihtsalt sõprusega tegu, vaid on veel midagi enamat peidus, sõpruse sildi all käiakse siis koos maailmas väntamas, aga omal on kodus kindlasti naised, ühel ehk veel soomlane. Teadagi. Kui nüüd järgi mõelda, siis paistavad ka meie uhhuduurid filmis mõnikord üsna intiimses valguses.
ARGENTINA RALLI
Hommikul ütleb grupijuht otsustavalt: täna sõidame mööda kruusata teed, et lõigata. Tarmo kihutab läbi pampa kui Märtin Argentina etapil, nii et kruus lendab. Daamilt kostub aeg-ajalt kaeblikke ja protesteerivaid häälitsusi ning solvunud kõõksatusi, mis jäetakse paraku tähelepanuta. Just siis, kui mul tekib tunne, et nüüd kohe on meil terve Argentina läbitud ütleb Tarmo, et pool teest on juba läbi. Pampa on siinmail tõesti lõputu. Isegi põõsa taha ei saa soliidselt minna, sest igas põõsas passib mõni lehm või halvemal juhul pull, kes me peale möriseb. Äranäinud, kus ja kuidas valmib steak, jõuame oliivide ja arbuuside piirkonda. Maitseme teeäärses konservivabrikus umbes kaheksat sorti oliive ja soetame endale kolm purki hõrgutistega. Ühes nimetus bensiinijaamas juhtub ime: leian Raffaello kommid! Nüüdsest vaatan bensiinijaamu hoopis uue pilguga. Peaaegu nagu pühamuid. Sealsamas juhtub teinegi tore lugu. Üks mees on müütamas korvist kohalikke salaamisid ja juuste ning mina, kes ma alati olen valmis tundma huvi toiduainete vastu, mille rasvaprotsent on vähemalt 30, torkan samuti nina korvi, et kaupa uurida. Teatan talle kahetsevalt, et juustutükk on paraku liiga suur ja et nii palju juustu ma tõesti ei vaja hetkel, mees mõõdab mind ja ütleb: sa oled modell! Ja et asi oleks kindel, kordab ta sama asja hiljem Tarmole. (See tähendab, et mina olen modell, mitte Tarmo). Ülejäänud päeva üritan modellilikult suud muigutada ja võtan dramaatilisi poose. Peatume La Cumbre nimelises kohas, mis on kohalike mägikuurort. Inimesed sõidavad palavalt tasandikult siia 1500 meetri kõrgusele jahedamat õhku hingama. Kuurordile kohaselt on siin suur valik basseiniga villasid ja ka meie leiame oma. Laupäeva õhtu puhul toimub linna keskväljakul folkkontsert. Joome platsi ääres õlut ja kuulame. Minu arvates on muusika parem kui 2/3 Viljandi Folgi esinejatest. Tarmo arvates ei ole seda võimalik üle 15 minuti kuulata. Nagu alati, on tõde kusagil vahepeal.
TÄHTPÄEV
Tähtsa tähtpäeva puhul otsustasime sõita vaatama 18. sajandist pärinevaid jesuiitide kiriklaid ja elupaiku Santa Catalinas ja Jesus Marias.
Jesuudid, tuleb tunnistada, teadsid kuidas elada ja asju ajada. Elupaigad oli neil kenasti rohetavate küngaste vahel, ei mingit kõrbekuumust. Kui omal ajal müütasid nad siin veini, et Cordobas asuvat ülikooli ülal pidada, siis nüüd oli ühe mõisa kõrval nende endi vanad asjad müügiks pandud. Kuhu tulu läheb, seda ei mainitud, aga teades jesuute on neil kindlasti midagi jälle plaanis, hoidke silmad lahti! Pärastlõunal jõime oma villa aias ära vastavaks puhuks varutud šampuse koos oliivide ja arbuusiga. Õhtustasime linna ainsas paigas, kus pakuti curry’t ning mullijooki kulus veel omajagu.
CORDOBA
Hommikul oli daamil suur nõrkus. Selle peamiseks põhjuseks olid muidugi endiselt peas ringikäivad kihisevad mullid. Sõitsime Argentina suuruselt teise linna Cordobasse ning räiges kuumuses lõunasöögipaika valides tundus mulle, et see päev on raskem kui misiganes tipupäev. Kuumust leevendab siinmail suurepäraselt jäätis, mis on imehea ja millel näiteks ainult šokolaadisorte on kokku üle kümne! Õhtu veetsime taas jesuutide arhitektuuri seltsis. Seda on Cordobas terve kvartal. Ja siis veel muidugi kirikud. Lonely Planet oli kõike seda taevani kiitnud, kuid noh, ameeriklasest reisiraamatu autorit ei tasu ses asjas väga usaldada: nende arust on ka see, kui kaks 50-aastast telliskivi on kokku trehvanud ahhetamist väärt.
SUURE REVOLUTSIONÄÄRI KODU
Cordobast oli meil kõrini (me ei ole just suured miljonilinnade austajad) ja sõitsime kohe hommikul Alta Gracia nimelisse väikelinna, mis hiilgab maailmaajaloos sellega, et siin veetis oma vallatu nooruspõlve Ernesto Che Guevara.
Külastame meiegi suure revolutsionääri lapsepõlvekodu-majamuuseumi. Muuseum on suurepäraselt organiseeritud ning saame ülevaatliku inglisekeelse brožüüri, mis aitab meil kõiki väljapanekuid mõista. Muuhulgas saame teada, et Che ema oli üks piirkonna moodsamaid daame, kes omakandi naiste seast esimesena avalikus kohas suitsetama hakkas (kust mujalt pojalgi see sigarijäramise komme, eks). Samuti, et Che kandis oma kelmikat baretti ka oma pulmas ja veel seda, et Kongos revolutsiooni käivitades saatis ta koju krokodillipildiga postkaarte. Üle kõige aga pakub meile huvi tema ajalooline jalgratas, millega ta Lõuna-Ameerikas niikaua ringi sõitis, kuni revolutsioon talle pähe lõi. (Hiljem vahetas ta selle küll seksikama mootorratta vastu, mis ka välja pandud oli). Siit ka meie järeldus: kõik revolutsioonilised ideed saavad alguse jalgrattast! Õhtul otsustame, et viimane aeg proovida ära see päris asi ja süüa klassikaline grillvalik kahele. Selle valiku üle rõõmustasid küll tegelikult peamiselt kohalikud kodutud koerad, kes enamuse endale said. Mulle tegelikult meeldivad väga need maad ja kultuurid, kus söömist tõsiselt võetakse, kus on enam kui sobilik olla keskelt ümar kui rõõmus rõngassai ja kogu seda ilu ei katsuta kuidagi varjata. Nii tõsiselt lihasöömist võtta nagu argentiinlased käis siiski üle me inimvõimete piiride. Mina peaksin selleks ilmselt rohkem treenima kui mägironimise tarvis. Parim tükk valikust oli muidugi harknääre, mida suutsin ka Tarmo sööma meelitada (lõppeks oli temal see Annibali-nimeline sõber).
