p>
Tekst ja fotod: Grete Mäsak.
„Oktoobris pidi Gruusiasse puhkama sõitma kaks gruppi eestlasi, mõlemas paarkümmend turisti. Mõlemad tellimused annulleeriti. Sõda. Sõda tõmbas mitte ainult turismiärile, vaid ka muule kriipsu peale. Seda kahju ei ole võimalik hinnata,” ohkab turismiga tegelev ärimees Gogza G.
SÕJAST RÄÄGIVAD KÕIK
Tema Tbilisi kesklinna veerel asuv büroo on inimtühi. „Jätsin tööle vaid ühe tüdruku. Praegusel turistivaesel ajal jõuab ta kogu tööga üksi hakkama saada.”
Sõjast räägivad kõik. Hommikusöögi taustaks jookseb gruusiakeelsete subtiitritega X-files. Fox Mulderi tarmuka teksti all liiguvad katkematult sinisel taustal subtiitrid: „Tasuta günekoloogiline abi Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkonnas. Kogume annetusi sõjas kannatanud meditsiinitöötajate jaoks. Palume endast teada anda. Telefoni- ja kontonumbrid…
Inga, meid võõrustava Vadimi tütar loob kümnekonna minuti jooksul läbi tavalise inimese prisma pildi sõjast ja purustustest. „Batumisse saate rongiga ilusti. Vene sõdurid nüüdseks lihtsalt on. Nad valvavad oma tsooni. Eks 1.oktoobril näis, mis saab. Tulevad Euroopa rahuvalvajad,” ei kaota ta lootust. Kaks aastat tagasi Tbilisis nähtu ei erine üldises mastaabis tänasest. Suurlinnale omane räpasus ja kerjused on nähtavad ka siin. Grusiinidele omased kulinaarsed hõrgutised, suurepärane koduvein ning piinlikkusest punastama panev külalislahkus saadab eestlasest külalist igal sammul.
“Pension nelisada dollarit kuus? On teil alles hea elu!”
“Vaene on meie riik, väga vaene,” vangutab Vadimi ema Alla pead.
„Mis kasu on säravatest ausammastest ja tuledega valgustatud prospektidest, kui rahvas nälgib. Ja nüüd veel see sõda.” Temperamentne tumedapäine naine ohkab sügavalt. Tema suured ruuged silmad kangete sarvraamidega prillide taga muutuvad tuhmiks kui ta jätkab: “Teil seal pribaltikas on alati olnud kõik teisiti, te olete ju eurooplased.”
Me arutame veiniklaasi taga istudes hindu, makse ja riigivalitsemist siin ja seal. Alla arvates saaks 400dollarilise Eesti pensioniga end vabalt ära elatada. Samas maksab Gruusia talle vaid 30 dollarit kuus. Üksi elades ei jaguks väikesest pensionist isegi kommunaalmakseteks. Poeg aitab. Suur pere koosneb pojast, pojanaisest ja nende lastest. Hubane kodu väikeses viinamarjaväätidesse mähkunud majas asub metroojaama lähistel. Siinkandis paikneb mitmeid saatkondi. Poeg Vadim ajab äri: võtab vastu turiste, näitab neile oma kodumaad. Sõpradega koos rajavad nad endisaegse kuulsa suusakuurordi Gudauri lähistele kämpinguid. Oktoobri lõpus on heade ilmaolude korral mägedes juba lumi maas.
“Ma püüan hakkama saada ja olen endale ise töökoha loonud,” ütleb ta.
Ta teab, et eestlased on peaaegu kogu maa internetiga katnud ning meie loodud on Skype. “Tööstust teil ju pole, raha teenite puhtalt ajudega,” ütleb ta tunnustavalt. Vadimi pisikeses, kiviplaatidega kaetud hoovis seisavad üksteise järel töövahendid: päevinäinud parempoolse rooliga sõiduauto ja neljarattaveoga Mitsubishi väikebuss. Kikkiskõrvaline hundikoer piidleb umbusklikult võrkaia taga, kui hilisõhtul oma tuppa läheme.
IDÜLL VIINAMARJAVÄLJADEL
Ere päike särab kõrgel Kahheetia taevas, kui beež vana Volga kindlakäelise Bodza juhtimisel viinamarjapõldude vahele pöörab.
Nii auto kui ka tema omanik on iidvanad, ent samas kõbusad. Volga neljast rehvist kolmel paistab kummialune kangas selgelt. Volga liigub gaasi jõul – üks balloon asetseb esiistmete all ja teine pagasiruumis. Juhi tugevad käed väänavad jõuliselt rooli ning laskumistel lülitab mees süüte kütuse kokkuhoiuks välja. Teel katkeb üks rehvidest. Eaka mehe töntsid käed vahetavad katkise rehvi kibekiirelt terve iidse vastu.
Viinamarjaväljadel käib kibekiire töö. Nobedad näpud lõikavad papist ja puidust kastidesse mahlast nõretavaid kobaraid. Istanduse perenaine näitab erinevaid viinamarjasorte – mulle tuntud on vaid saperavi.
Päike kõrvetab ning õhus on meeletult Gruusia külalislahkust. Meile ei anta võimalust keelduda Gruusia samakast tsatsast. Tegemist on veini valmistamise jäägi, 56kraadise kangusega samagoniga. Sakuskaks hammustame peale konservi. Päikese käes seisnud kala ei maitse, kuid tomatite maitse on mesimagus.
Kahheetia regioonis kohtame patriotismi enamgi kui pealinnas. Võtame rahu terviseks. “Igal olendil on õigus rahulikule elule siin maa peal. Ka sellel kalkunil siin,” viitab mees aprikoosipuu all rohus siblivale linnule. “Tahab vaid süüa. Nii ka meie, grusiinid, soovime kasvatada saaki ja hoida lapsi ja lapselapsi.”
Viiekümnendates aastates mees vibutab rusikat ja ütleb, et oma laste ja lastelaste eest on ta valmis mitte lihtsalt võitlema, vaid lõikama läbi vaenlaste kõrid.
Iga grusiin näikse olevat Tallinnas käinud, viinamarjaistanduse peremees viibis Eestis 1981. aastal. Kui viisa saaks ja raha jaguks, tuleks jälle külla.
GRUUSIA KÜLALISLAHKUS: IMELINE SÖÖK JA ISETEHTUD KODUVEIN
Oleme lühikese siinviibitud aja jooksul kohtunud paljude inimestega. Grusiin on uudishimulik. Julgelt küsivad nad külalise kodumaa kohta. Meid reedab ladus vene keele oskus. Et omavahel kõnelevad heledanahalised neile arusaamatut keelt, on esimene pakkumine harilikult Pribaltika.
Brat, estonets ehk eestlasest vend – selle lausega tekivad päevitunud nahale naerukurrud ja tumedad silmad löövad särama. “Nii hea, et te meid toetate,” teab eestlaste ja grusiinide sooja suhet lisaks pealinlastele ka väikese külakese elanik.
Külalislahkus tekitab isegi piinlikkust. Meil ei õnnestu õhtusöögiks kuidagi prae kõrvale jääkülma õlut tellida. Baari omanik Sasa on otsustanud meid kostitada hoopis isikliku koduveiniga. Arvatavalt poolteist tsentnerit kaaluv mees hüppab väledalt Ford Scorpio rooli ja naaseb mõne minuti järel. Baaridaam laiutab käsi – peremees kohe tuleb. Kaheliitrises Fanta pudelis loksub limonaadi asemel mustjaspunane tummiselt magusa maitsega viinamarjavein. Sasa baar on hämar endine restoran. Tualetti pääseb läbi köögi. Tervisekaitsenõuetest pole kokk eales kuulnud, kuid maitseelamus on kirjeldamatult hea. Prisked hinkaalid ujuvad mahlas. Kebabi on pikitud oskuslikult erinevaid vürtse. Õhtu lõpetuseks viib Sasa meid autoga öömaja ukse ette ning palub peremehele, endisele tuntud jalgpallurile, edastada parimad tervitused. Vaatame kolme pudelit – lisaks veinile “ugostsal” (kostitas) Sasa meid ka konjakiga (otse tehasest, Nemiroff vodka pudelis) ning koduse jõululikööriga. Et viimast valmistatakse terve aasta, ei olnud meil südant keelduda. Nüüd ma tean, miks hotellis on kallim ööbida kui kodumajutuses. Seal jood ja sööd, mida soovid ja “pääsed” piinlikkusest punastama panevast külalislahkusest.
