GRUSIINIDEST
Inimesed on sõbralikud ja suhtlevad meeleldi vene keeles. Tõsi, nooremad grusiinid räägivad vene keelt halvasti või üldse mitte. Nemad eelistavad vestelda välismaalasega inglise keeles. Turisti üldiselt hindadega ei pügata, välja arvatud taksojuhid. Nende hädaldamine kütuse kõrge hinna teemal kestab kogu tingitud hinnaga sõidu aja. Kaupluses ei ole lõunamaadele tavapärast kaupade kaelamäärimist. Nii mõnigi kord tekkis järjekorras hoopis kummaline elav arutelu. Näiteks milline leib võiks võõramaalasele maitseda ja milline mitte. Oma riigist püütakse iga hinna eest jätta head muljet.
TURISMIINFOST
Kaardimaterjal tuleks Eestist võimalusel kaasa võtta. Kohapeal on infopunkti leidmine tülikas. Vaevaga leitud koht võib vabalt olla ilma igasuguse teavituseta suletud. Leidsime algelise kaardi umbes kümnendast raamatukauplusest ja seegi osutus pigem lastele sobivaks lõbusate piltidega materjaliks.
KEELEBARJÄÄRIST
Kogu info alates tänavasiltidest ja lõpetades menüüga on kirjutatud gruusia alfabeedis. Vaid metroojaamade nimetused metroorongi peatumiskohal ning osade marsrutkade liinisildid on dubleeritud ladina tähestikku. Nädalase Gruusias viibimise lõpul õnnestus mul grusiinide suureks rõõmuks peamiselt konksulaadsete tähtede veerimine sõnadeks üsna jõudsalt. Kontrollimata info põhjal leiduvat internetis ka gruusia-ladina alfabeedi “tõlge”.
Üldiselt jõuab välismaalase välimusega inimene vaid hetkeks arusaamatult gruusiakeelset silti põrnitseda, kui astub kohe ligi mõni lahke grusiin, kes sildil kirjutatu arusaadavaks teeb.
ŠOPPAMISEST
Gruusias tööstust praktiliselt ei eksisteeri. Tarbekaup ja rõivad tuuakse sisse peamiselt Türgist. Turul on legaalselt müügil võltskaup. Ka maiustusi ei toodeta – magusasõber peab leppima peamiselt Ukraina päritolu kommidega. Parim valik suveniire on müügil lennujaamas, hinnad ei ole oluliselt kõrgemad.
VAATAMISVÄÄRSUSTEST
Pigem planeerige vähem – uued grusiinidest sõbrad soovivad külalise heaks teha kõik. Nii võib kiireks lõunaeineks planeeritud aeg venida mitmetunniseks söögi- ja joogipausiks. Kirikuid ja kindlusi on palju, ent paraku on nad äravahetamiseni sarnased. Parim on neid vaadata hilisõhtul – ehitised on kaunilt ja värviliselt valgustatud.
Vaatamisväärsused on tasuta. Väikese raha eest pakuvad oma teenust isehakanud giidid. Kindlasti soovitame käia Puškini poolt kuulsaks kirjutatud Tbilisi termides (pildil). Lisaks privaatkabiinile tunnihinnaga 25 lari on võimalik tellida ka lõõgastav massaaž (iga inimene 10 lari). Aserbaidžaani saunameeste dünastiast pärineva Aliku oskuslike käte abil vabanesid rändurid lisaks kehamustusele ka väsimusest.
JOOMISEST JA SÖÖMISEST
Grusiin tehases villitud veini ei joo. Iga mehe auasi on valmistada koduveini. Ise kiidab ta oma märjukest sõnadega: “Sarnast sa siit piirkonnast või kogu Gruusiast ei leia.” Õllekultuur puudub, osalt tõenäoliselt ka seetõttu, et õlut saab osta vaid poest = see on kallis. Grusiinide kange alkohol on puskar tsatsa. Kraade on sel joogil 35 – 65 kraadi. Tegemist on veinitegemise kõrvalsaadusega.
Õhtu jooksul kõige enam tooste ütlevat meest, kes näikse kogu olengut juhtivat, nimetatakse tamada’ks. Soovides öelda toosti, pead temalt luba küsima. Grusiinide toostid on pikad ja emotsionaalsed. Alati sobib tõsta pits rahu, kauniste naiste, uute sõpradega kohtumise ning esivanemate terviseks. Raske, et mitte öelda võimatu on katkestada või jätta pits vahele. Pohmakat ravitakse enamasti uue pudeli avamisega.
Grusiinid söövad enamasti kodus. Poolfabrikaatidest on müügil vaid hinkaalid. Valmistoite müüakse vaid kallimates, jõukatele suunatud kauplustes. Söögikohti jagus igas linnakeses, kõikjal pakuti traditsioonilise gruusia köögi roogi.
KUIDAS GRUUSIASSE JÕUDA?
Eestist otselende Tbilisisse ei toimu. Lähivälismaalt lendavad Air Baltic Riiast ning FlyLal Vilniusest. Viimase talvises lennuplaanis Tbilisi lende ei ole.
Rahaühik on lari = 100 tetrit (Eestis ei müüda). Üks euro võrdub kahe lariga. Rahva hulgas on lisaks larile paralleelselt käigus ka euro ja dollar.
