Alar Sikk
Alar Sikk on täna Eesti alpinistide seas vaieldamatu tipptegija. Ei värista jalga ühegi mäe ees maailmas. On roninud Elbrusel, Mont Blancil, McKinleyeil, Leninil, Han-Tengril, K-2-l, Gasherbrum II-l, Mt.Vinsonil, Carstensz Pyramid, Aconcacual, Kilimanjarol ja paljudel teistel mägedel. 2003. aastal, 22. mail, kell 17.45 tõusis esimese eestlasena Mount Everesti tippu. Tänaseks on Alar vallutanud kõikide kontinentide kõrgemad tipud.
Jaan Künnap
Jaan on oma pika alpinistikarjääri jooksul nii palju tippe võtnud, et neid siinkohal loetlema hakata ei viitsigi. Ega ta ise kah täpselt enam ei mäleta, kas on näiteks Lenini tippu 30, või rohkem korda tõusnud. Kirjutanud mitu alpinismiteemalist raamatut ja annab algajatele koolitust. MTÜ Jaan Künnapi nimelise Alpinismiklubi asutaja ja juhatuse liige. Ametlik staatus võiks olla – guru.
Vähe teada fakt, et Jaan on töötanud ka tuukrina. Nii et kui mägede kõrgusest puudu jääb, siis saab vee alt lisa võtta!
Eesti üks parimaid fotograafe. Meeletu hulk fotonäitusi meid ümbritsevast ilust, nii naistest, kui loodusest.
Kalev Järvelill
Mees, kelle elustiiliks võib lugeda looduses liikumise. Üle nädala linnas vaevalt ei püsi – „Kohe kisub…!“, nagu ta ise ütleb.
Rabanud aastaid usinasti tööd teha on tänaseks välja võidelnud staatuse, kus võib aktiivset pensionäripõlve pidada. Seepärast on tal ka piisavalt aega hullumeelsete seikluste korraldamiseks. Seiklejate Klubi asutajaliige ja promootor.
Matkaalaseid saavutusi nii palju, et siinkohal neid üles lugeda oleks lausa kohatu. Maailmas on vähe eksootilisi paiku, kuhu Kalevi jalg astunud poleks. Ta on käinud Inkatretil Peruus, Antarktikas, Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias Mongooliast Kambozani, Aafrikast rääkimata. Eriliseks paigaks enda jaoks peab aga Lapimaad, kuhu teda ikka ja jälle kisub. Küll jala, küll suuskadega. Lapi hüttide külalisraamatuid lehitsedes leiab ikka temapoolseid sisukaid sissekandeid.
Barbar Conan ja sõjaprintsess Zena Ande vallutamas
Tekst: Jane Riga, fotod: Jane ja Tarmo Riga
Puhkuse planeerimist alustatakse meie peres varakult. Pole ühtegi valikut me elus, mida teeksime säärase põhjalikkusega nagu see, et kus veeta oma järgmine puhkus (loe: millist mäge Tarmo järgmisena ronida tahab). Nii ka seekord. Juba kesksuvel hakkas Tarmo kahtlaselt käituma: iga kord, kui ta poest tuli, oli tal kotis pudel Malbeci veini. Polnud vahet, kas ta läks piima või šokolaadi järgi, Malbecita ta tagasi ei tulnud. Järgmiseks hakkas ta mulle õhtuti kõrva ümisema viisi Besame Mucho ja kui mu taip veel piisavalt kiire polnud, siis sooritas ta minuga mõned eriti järsud tangopöörded ümber köögilaua. Ütlesin kähku jah, sest minule seostub Argentina loomulikult suurejooneliste jooma- ja söömaaegadega, mis inimvõimete piiri proovile panevad. Tarmole paraku seostub see veel ka kõigi muude piiripealsete olukordade ja võimete proovilepanekutega. Samal ajal, kui kõik minu vabad hetked kulusid selliste elutähtsate valikute üle juurdlemisele, nagu: kas purpurne või türkiissinine siidisall? roosad või valged pärlid? must või meresinine maani kleit? Carolina Herrera või Gucci päikeseprillid? Calvin Kleini või Esprit bikiinid? Või mõlemad?! Asus Tarmo kirjavahetusse oma tuttava argentiinlasest mägironijaga, kel nimeks Annibal, et välja selgitada parimaid marsruute Mercedario mäesõlmes. Ettevalmistuse järgmise etapina kärutas Tarmo mu spordiarsti juurde, esmajärjekorras suunas arst mu kaalule ja seejärel selgitas välja rasvaprotsendi, paisates mu peale tõelise numbrilaviini, näiteks sain teada, et kaalun 62,5 kilo ja mu kopsumaht on 145% normist (ehk teisisõnu 45% võrra kaldun normist kõrvale, milles süüdistan oma vanemat venda, kes mind lapsena tihti kiusas ja sundis pead vee all hoidma). Tarmo aga on võimeline korraga kopsu mahutama ja seal kinni hoidma 6,95 liitrit! (mul ongi tihti olnud tunne, et telgist on kogu õhk ära hingatud, nüüd on siis teada, kuhu see kaob). Ja nii hakkasidki mu tavapärase õhtuse Malbeci-klaasi kõrvale ilmuma vaagnad rasvase juustu, oliivide ja muude maitsvuspaladega, et ikka paremini matkal vastu peaksin.
Loe edasi siit>
Pöidlaküüdiga Gruusias
Tekst ja fotod: Grete Mäsak
„Oktoobris pidi Gruusiasse puhkama sõitma kaks gruppi eestlasi, mõlemas paarkümmend turisti. Mõlemad tellimused annulleeriti. Sõda. Sõda tõmbas mitte ainult turismiärile, vaid ka muule kriipsu peale. Seda kahju ei ole võimalik hinnata,” ohkab turismiga tegelev ärimees Gogza G.
Sõjast räägivad kõik.
Tema Tbilisi kesklinna veerel asuv büroo on inimtühi. „Jätsin tööle vaid ühe tüdruku. Praegusel turistivaesel ajal jõuab ta kogu tööga üksi hakkama saada.”
Sõjast räägivad kõik. Hommikusöögi taustaks jookseb gruusiakeelsete subtiitritega X-files. Fox Mulderi tarmuka teksti all liiguvad katkematult sinisel taustal subtiitrid: „Tasuta günekoloogiline abi Abhaasia ja L6una-Osseetia piirkonnas. Kogume annetusi sõjas kannatanud meditsiinitöötajate jaoks. Palume endast teada anda. Telefoni- ja kontonumbrid…
Inga, meid võõrustava Vadimi tütar loob kümnekonna minuti jooksul läbi tavalise inimese prisma pildi sõjast ja purustustest. „Batumisse saate rongiga ilusti. Vene sõdurid nüüdseks lihtsalt on. Nad valvavad oma tsooni. Eks 1.oktoobril näis, mis saab. Tulevad Euroopa rahuvalvajad,” ei kaota ta lootust. Kaks aastat tagasi Tbilisis nähtu ei erine üldises mastaabis tänasest. Suurlinnale omane räpasus ja kerjused on nähtavad ka siin. Grusiinidele omased kulinaarsed hõrgutised, suurepärane koduvein ning piinlikkusest punastama panev külalislahkus saadab eestlasest külalist igal sammul.
“Pension nelisada dollarit kuus? On teil alles hea elu!”
“Vaene on meie riik, väga vaene,” vangutab Vadimi ema Alla pead. „Mis kasu on säravatest ausammastest ja tuledega valgustatud prospektidest, kui rahvas nälgib. Ja nüüd veel see sõda …”
Loe edasi siit>
Eesti