Lend Stockholmist Madridi sujus lihtsalt, kuigi hilinemisega. Madridis oli lumi maas ja selle puhul anti kohvikutes lausa tasuta võileibu. Mõned inimesed olid nendest võileibadest pidanud lausa mitu päeva toituma, meile õnneks seda saatust ei ennustatud ja lend pidi väljuma õigeaegselt. Tarmole meeldis väga Madridi lennujaama rongisüsteem. Lausa niiväga, et mõtlesime sellega ajaviiteks niisama ringi suhistada. Rong sõitis 2 terminali vahel iga paari minuti tagant ja sõit kestis kokku 3 minutit. Vahepeal tuli läbida turva ja passikontroll. Lõbustus missugune! Neljandal rongiotsal muutus Tarmo näost kaameks ja küsis, et kuhu olen ma ta väikese koti pannud, mida ta kiivalt ihuligi hoidis. Ma ei mõistnud midagi kosta, väikeses seljakotis seda polnud ja olles arusaanud, et fotokas koos muu isiklikku sorti kraamiga on kadunud, reageeris Tarmo täiesti adekvaatselt: süüdistas mind, et miks ma paremini ta asjadel silma peal ei hoia! Rongist väljudes tuiskas ta trügides 2 eskalaatoripikkust üles, mina vaevu kannul, meeleheitlikult hüüdmas, et ta rahuneks. Kui ma ta lõpuks kätte sain, püüdsin teda lohutada, et me reis saab toimuda ka ilma fotoka, tema sokkide ja päikeseprillideta, (hoopis hullem lugu oleks see, kui kaduma oleks läinud minu bikiinid, eksole) aga Tarmo oli lohutamatu. Korraga ta ilme ootamatult siiski selgines ja talle meenus, et kott jäi ehk turvakontrolli plastmasskandikule, millega asjad lindile lähevad. Tormasime taaskord kogu oma rongiringi läbi: kui me juba kolmandat korda samade passikontrollideni jõudsime, kes järjekordselt me passi vaadates lugesid: Estoonia ja pardakaardilt Santiaago, siis oli nende pilgus mõistmatus: kas te inimesed juba tõesti lõpuks aru ei saa, kuhu te minna tahate? Kui lätlased eestlasi enam aeglasteks juhmarditeks ei pea, siis need 2 hispaania piirivalvurit teevad seda kindlasti. Turvakontrolli tädid tõid me õnnetuid nägusid nähes välja terve arsenali omanikuta asju, sealhulgas ka meie märsi. Üritasin prantsuse-hispaania segakeeles seletada, mis seal sees on, tõestamaks, et olen koti omanik. See ei huvitanud aga kedagi, lisaks pakuti mulle veel kahupäise naise passi ja veel ühte väikest seljakotti. Seljakotti pakuti lausa tungivalt. (Ehk oli seal sees must pesu). Ma küsisin Tarmolt nördinult, et kas me tõesti nii totakad välja näeme, et nad arvavad, et me KÕIK asjad maha jätsime?
VAIKNE LEND ÜLE OOKEANI Väljalend venib lõputult. Iberia lennukompanii kapten pole just suurte sõnade mees: ütleb korra, et nüüd tõuseme õhku ja 13 tundi hiljem, et nüüd maandume. Ei mingeid tavapäraseid teateid, kust üle lendame, palju lend hilineb jne. Ka stjuuardid ei mõista täpselt öelda, millal me kohale võiksime jõuda. Närveldame. Kui rattad maad puutuvad on väljalennuni Mendozasse 28 minutit aega. Lennukist väljume esimestena Tormamine mööda Santiago lennujaama paneb me sportliku vormi proovile. Vorm on hea. LAN Chile teenindus on laitmatu ja kiire: saame minutiga pardakaardid ja täpselt 8 minutit hiljem istume lennukis, mis meid Mendozasse lennutab. Mendoza võtab meid vastu kogu oma tuntud headuses. Paneme kohe lõunasöögil inimvõimete piirid proovile. Pärast seda oleme sunnitud siestat pidama.
LÕPUKS KOHAL Ricardo nimeline mees sõidutab meid 3 tunniga Mendozast Barreali, Uspallatast ostan talle tänutäheks soliidsete sõidumaneeride eest Coca-Cola. Oleme siinkandis varem käinud ja tee peal loetleb Tarmo mulle kõikide lumiste tippude nimed ükshaaval ette. On ilmselge, et grupijuht valdab oma teemat põhjalikult. Kuna me autojuhil Ramonil on Barrealis õhtul kella 5-ni tegemist, enne kui meid orgu mööda üles raja algusse saab viidud, jõuame veel tema restoranis lõunatada ja basseini ääres mõnuleda. Pärast kahte klaasi külma valget veini on mul basseinis vedeledes tunne, et ma olen siinkandis üks kõvemaid mägironijaid. Raja alguses Santa Anas on hütt, mida asustab neli korra- ja pargivalvurit. Nad kirjutavad üksikasjalikult üles me isiku- ja ihuandmed: pikkus, kaal, silmade ja naha värv. Lahtri juures rass hakkan ma protesteerima, väites, et kolm nädalat hiljem näen ma pigem välja kui punanahk, nii, et valge on ilmselgelt eksitav termin. Teeme rõõmsate meestega grupipildi ja jalutame 40 minutit orgu pidi üles. Telgime jõe kaldal, mis kohiseb seda koledamini, et on teada: homme hommikul tuleb siit üle minna. Kohal on ka Andide firmamärk: väga kõva tuul.
ESIMENE MATKAPÄEV Niisiis jõeületus. Abivahendiks on ette nähtud purre: libe palk, millest vesi üle nilpsab. Tarmo käib sellest üle kindlal ja kergel sammul, kordagi vääratamata. Mina, hüljes-tüüpi naine, jään aga endale kindlaks (olles 1/3 purdelt tagasi pööranud): külma ma ei karda, vett ka mitte, isegi kui nad koos esinevad, teen jalad kohe märjaks ja lähen läbi jõe. Otsustavaks saab tegelikult Tarmo soovitus: kui purdelt kukkuma hakkad, siis hüppa vette, muidu murrad jala vastu purret pooleks. Parem minna siis juba ilma hüppeta vette. Haaran kramplikult köiest, toetun purdele ja lähen, korra kaob jalg alt, aga tarin ta tahtejõuga tagasi. Oleme veel madalal ja päev on kohutavalt palav, Tarmo juhib me matka kui Iberia lennuliini kapten: tema sõidab kusagil kaugel ees ja mina omaette vaikselt järel. Aga nii nagu lennukikapten teatas enne turbulentsi, et kinnitage rihmad, nii ootab ka Tarmo mind iga kord, kui rada liiga järsult kuristiku kohale tõuseb või liiga kitsaks muutub, et hoolitsevalt teatada: siit ei tohi alla kukkuda. Meil kujuneb ka välja oma viipekeel: kui ma õhus kepid ristan, tähendab see, et minu arvates on aeg puhkuseks. Enamasti grupijuht ka märkab seda žesti. Mitmeid kordi õnnestub meil jõeületust vältida järsule nõlvale turnimisega, kuid lõpuks me ei pääse. Tarmo, vana jämejalg, viib me kotid, tuikudes, aga siiski kindlalt üle, mina julgestan teda köiega. Minu kõrsikud viib vool aga kohe alt: jään kärestikku julgestusköie otsa visklema kui havi landi otsa. Rabelen krokodilli kombel kõigi jäsemetega ja saan kuidagi madalamasse vette. Kui kaldal püsti seisan, on seeliku taskud (sest daam reisib alati seelikus) paksult kive täis ja Tarmo naerab üle müriseva jõe laginal. Järgnevad kaks korda leiame pisut õhema veega kohad jõeületuseks ja daam eskorditakse küünarnukist toetades kindlalt üle. Kui päeva algusest on möödunud umbes 9 tundi hakkab grupi toitlustus- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja kaaluma piketti ning seejärel ka üldstreiki. 37 minutit hiljem ilmub grupijuht harjale, vehib kätega ja hüüab: “finito”. Eks ma omadega üsna finito olegi.
2. MATKAPÄEV: JÕUAME RAMADA BAASLAAGRISSE Hommikul tuuakse mulle cappuccino voodisse. Aga mida ei ole on Raffaello komm! Küll aga on ees ootamas järjekordne jõeületus. Kell 9 hommikul jääkülma vette minna on ikka kole küll: kui teisele kaldale saame puristame mõlemad külmast. Üldiselt võib öelda, et mägijõgi on hirmus vaid eemalt vaadates, kui seal juba sees olla, pole jões endas enam midagi hirmsat, hirmus on vaid mõte, et ehk ei saagi enam kaldale. Vahetult enne baaslaagrit on nõlv täis guanacosid, laamade metsikuid sugulasi, viisaka inimesena pöördun ma neist esimese poole, tutvustan end ja tunnen huvi, kuidas tänavune suvi siis kah on ja kuidas paaritushooaeg on möödunud. Guanaco heidab mulle ühe pilgu ja pöördub tagasi oma rohututi juurde. Guanacod on siin terve oru vallutanud, inimesi pole. Mul tekib hirm, et kui baasi jõuame, on me varustusekott lahti pakitud, guanaco istub kivil, jalg üle põlve, minu uhke läkiläki peas, näsib küpsist ja küsib: noh, millal õunateed saab?
3.MATKAPÄEV: RAMADA 1. LAAGER Hommikul serveeritakse mulle voodisse meega maitsestatud õunatee, kuid häiriva detailina puudub jällegi Raffaello komm! Kuna mu enesetunne on oodatust reipam, otsustame planeeritud puhkepäeva vahele jätta ja tõuseme 4 tunni ja 30 minutiga 4200 meetri kõrgusele. Me grupijuht omandab lisaks ka grupi peamuula tiitli, ta viib koti me toidu ja kassidega 5000 meetri kõrgusele ja jagab mulle sealt raadio teel korraldusi, kuidas telgis käituda. Oleme seekord hambuni varustatud, lisaks raadiosaatjatele on meil kaasas ka satelliittelefon, kuhu saabuvad regulaarselt ilmateated me koduse toetusmeeskonna poolt.
4. MATKAPÄEV: RAMADA 2. LAAGER Hommikul viib tuul nuudlid mu lusikalt, enne kui nad suhu jõuavad. Loeme seda heaks endeks ja tõuseme 2 tunni ja 15 minutiga 4550 meetri kõrgusele. On hirmus leitsak, varju leiab vaid telgist ja tundetu grupijuht väidab, et ma isegi norskan, mis on alatu laim: daam juba ei norska!
5. MATKAPÄEV: RAMADA 3. LAAGER Ei ole vist küll täpselt teada, mitmendal loomise päeval lõi jumal mägedele rusu ja moreeninõlvad, igatahes heas tujus ta sel päeval küll olla ei saanud. Ehk oli tal koguni pohmell. Järsud, tüütud ja lõputud: astud sammu üles ja vajud pool tagasi ja nii 4 ja pool tundi järjest Ramada 3. laagrisse 5300 meetri kõrgusele. Oleme loodusjõudude meelevallas: all kannatasime leitsaku käes, päike võttis ka läbi daami õhukese (siidi)kinda, nii, et mul on nüüd parem käsi ketšupivärvi, villis ja kuuluks justkui 40 aastat vanemale isendile. Siin, kus kõrgust on rohkem kui 5 kilomeetrit, võib leitsakust vaid unistada: ilm on külm, kõle ja tuuline.
6. MATKAPÄEV Öösel ma ei maga, kuulan pahuralt kuidas Tarmo rahulikult noriseb, ta on kindlasti kogu õhu telgist oma 7-liitriste kopsudega ära hinganud! Mul pea valutab ja on paha olla, seda oli muidugi ka oodata. Hommikul kaob grupijuht marsruudiluurele, et daami jalakestele laugeimad serpentiinid välja selgitada. Ülejäänud päeva käitun Tarmo sõnul kui imik: söön, magan ja vahel teen vinguvaid häälitsusi.
7. MATKAPÄEV: RAMADA TIPP On tegelikult üks tõsine põhjus, miks kell 4 hommiku telgist välja kobida: et imetleda harjumatut lõunapoolkera tähistaevast. Mõistlik inimene poeks seejärel sooja magamiskotti tagasi, aga meie rühime nõlva mööda üles. Ilmaga on vedanud: öö on tuuletu ja täiesti selge. Koos päikesega kerib ka harjal tuule üles, käiku lähevad nii läkiläki kui sulejopp. Nõlv on lauge ja lõputu. Mulle hakkab tunduma, et lumine ümar tipp on üks suur Raffaello komm, mis mind ees ootab. Viimasel 200 meetril ütleb Tarmo, et mu tempo on sobilik 8000-meetrisele mäele. Ma kähvan nördinult, et kas nüüd tahab ta, et ma temaga kaheksatuhandelisi ka ronin või?!? Aga au grupijuhile, kes nii täpselt mu liikumiskiiruse 5300 meetrilt 6400 meetrini välja arvestas, 5 minutit pärast tipust laskumist oleme paksus pilves. Minetanud kogu daamilikkuse käitun kui isik, kelle koht on pigem kainestusmajas: oksendan nõlval ja laagrisse jõudes vajun selili telki, saapad jalas ja jään kohe norinal magama. Edasi meenutab me matk anorektikute sundsöömalaagrit: Tarmo ütleb, et mind enne telgist välja ei lase (aga mul on kohe väga vaja minna) kui otse ta silme all välismaiste keemiakombinaatide kokkukeedetud pauerbaari ära söön (oleks siis veel Kasekese batoonike, eksole). Baaslaagrisse kappame 3 tunniga. Kokku 11 tunni pikkune päev. Õhtul pidulik pasta rohke mu ema maheaiast pärit küüslauguga ja vein (tehtud pulbrist, mis saadaval Nõmme matkapoes).
8. MATKAPÄEV: MUUL VIIB KRAAMI KURULE Magan 14 tundi jutti ja unes näen kooke, palju kooke. Puhkepäev, vähemalt mul. Peamuul kobiseb ka midagi puhkusest, unustades, et grupijuht matkal puhkepäevi ei tunnista. Ta on juba seitsmest üleval, põletab me prügi. Kui daam ärkab, on cappuccino ja halvaa serveeritud päikesesoojale kivile, vaatega orule. Ega mul kaua mõnuleda ei lasta: grupijuht on kärsitu, teeme toidu ja gaasi kiire inventuuri, muul saab turjale 15 kilo ja asub kuru poole teele. Kuru on 4800 meetrit kõrge, nõlv on väga järsk, grupijuht kahtleb, kas daam end sealt üldse üle veabki. Ma ei taha seda nõlva isegi mitte vaadata. Kuru on kavas ületada järgmisel päeval et jõuda naaberorgu, Mercedario baaslaagrisse. Mu puhkepäev on täis tihedaid toimetusi: hügieeni- ja raviprotseduurid. Metsik ümbrus on paraku mõjunud: peeglist vaatab vastu sõjaprintsess Xena. Tarmo ütleb, et oleksin kui mingi masina vahele jäänud. Pesen valgendava hambapastaga pead, loodetud blondeerivat efekti ei saabu (isegi mitte üksikute salkude kujul). Olen jõe ääres usinalt ametis kui pesumasin UPO, kui keegi otse mu selja taga norsatab. Hobune. Koos kohaliku mehega. Vestleme. Kui terve nädala oled näinud vaid oma meest on kohtumine inimolendiga sündmus. Pakun, et ta saab me ülejäänud toidu endale, kui viib alla me prahi ja tühjad gaasikanistrid. Diil. Ta küsib, kas Ramadal oli ka külm ja saab teada, et me tuleme nii külmalt maalt, et kohalike mäetippude külm on selle kõrval kui õrn merebriis. Isegi hobune näib imestunud. Tarmo on tagasi 5 tunniga ja ütleb, et kuru on mulle füüsiliselt raskem kui oli Ramada tipp. Hakkan kahetsema, et hobusemehelt saadud õuna üksi ära ei söönud.
9. MATKAPÄEV: KURU ÜLETAMINE Unes näen isa tehtud põdravorsti. Nõlva põrnitsen pahuralt. Tsiteerides Eesti juhtivat alpinismiteoreetikut Kristjan-Eerikut: no kus on uudsus? Guanacod on selle nõlva ammu risti-rästi läbi käinud! Tarmo tuletab mulle meelde, et mul on ju uhiuus soft-shell, nii et uudsust peaks ju küllaga jaguma. Tõus on järsk. Korduvalt soovin, et oleksin guanaco. 4 ja poole tunniga oleme kurul. On tuisk ja marsi moodi maastik. Laskume suusatades mööda järsku moreeni guanacokarjani ja anname pühaliku lubaduse, et suu- ja sõrataudi naaberorust kaasa ei toonud. Mercedario baaslaager on inimtühi ja esialgu ei saa me arugi, et kohal oleme. 9 tunnine päev, 1200 meetrit tõusu ja sama palju laskumist, 3200 kaotatud kilokalorit. Mu unistus põdravorstist aina süveneb.
10.MATKAPÄEV: MERCEDARIO 1.LAAGER Puhkuseta pingutus on grupijuhi mõistuse perutama pannud: hommikul väidab ta, et näeb me telgi seinal Che Guevara kujutist (ma ei tea, kas ma enam julgengi temaga Lõuna-Ameerikasse tulla), siis teatab, et peab oma passi vaatama, et kas ta ikka on seal alles. Kas teil ei hakkaks tsipa kõhe? Üleüldse hakkab me käitumine meenutama neid mägironijaid, kel rohkem ambitsioone kui nutikust: jätame jälle planeeritud puhkepäeva vahele ja läheme 3 ja poole tunniga 4400 meetri kõrgusele, 1. laagrisse. Võrdlusmoment minu ja napsuvenna vahel süveneb: loppis nägu, paistes silmad, punetav ja verd jooksev nina. 1. laagris leiame 2 ülilahedat argentiinlast: neil on kaasas makk, mis üürgab laulu marihuaanast, mida nad ise kaasa jorutavad, neil on tätoveeritud sääremarjad ja plastmassist päikeseprillid aastast 80. Vennastume. Vahetame meiliaadresse. Nad räägivad, et tipuharjal on pool meetrit lund ja hirmus külm. Me ei hakka neid jutuga oma külmast, tuulepealsest maast tüütama, näitame lihtsalt embleemi jopel: Antarktika. Pässid noogutavad lugupidavalt. Õhtul Che õnneks välja ei ilmu, küll aga kontrollib Tarmo, kas ka mina passis alles olen.
11. MATKAPÄEV: MERCEDARIO 2. LAAGER Päeva halvim uudis on, et halvaa saab kohe hommikul otsa. Tõuseme 4 tunniga 2. laagrisse 5100 meetri kõrgusele. Siin on 2 tšehhi: mees ja naine. Argentina pässid väitsid meile, et nad on austerlased. Vedas, et me kohe nende telgi kõrvale jõudes joodeldama ei hakanud. Tšehhid ei räägi miskit head: üleval on väga paks lumi ja tormituul, nende 2 grupiliiget on 5500 meetri kõrgusel ja üritavad järgmisel päeval tippu: kõrgemale olevat võimatu telki panna, tuul viib minema. Siingi on iilid nii 20 meetrit sekundis. Grupijuht on juba tsipake tõre ja närvis. Ütlen ausalt, sellise tuulega ei lähe ma telgist üle 3 meetri kaugusele.
12. MATKAPÄEV: MERCEDARIO 3. LAAGER Ilm on me vastu armuline: tuul lõõtsub tiba vaiksemalt. Oleme kribinal 5500 meetri kõrgusel. Lund on tõesti palju, aga see on kõva ja liikuda on kerge, siin on ka tšehhide telk. Kadestame neid hea tipuilma pärast: kohati on palav ja tuuletu. Liigume lauget lumekoorikut pidi 5900 meetrini. Siin kusagil peaks olema laagrikoht, kuid mida pole on ilmselge lauge plats. Allapoole minna ja kõrgust kaotada ka ei tahaks. Kügeleme nõlval, sõber tuul on ka jälle kohal ja palju külmem kui all. Toitlustusosakonna juhataja teeb paar väga rahulolematut kraaksatust. Grupijuht reageerib operatiivselt, suundume siiski nõlvalt alla kaussi ja kaabime endale tasase telgialuse. Toitlustusosakonna juhataja rahuneb alles siis, kui tal suur kausitäis auravat kartuliputru nina ees on. Tarmo ei väsi imestamast daami hiiglaslikku isu üle mis püsib muutumatuna ka 6000 meetri kõrgusel. Sõber tuul muutub aina pealetükkivamaks. Daamil läheb käiku lehter! Grupp jõuab mängleva kergusega konsensusele: daam antarktilistes tingimustes oma ilu ja tervist ei ohusta. Grupijuht teeb oma valikud ise. Oleme tipuvalmis 3 päeva. Kui ilm ei koopereeru, siis alla.
13. MATKAPÄEV: MERCEDARIO TIPP Daam ei suuda uinuda. Möllab torm, rapib me telki ja õhuaknast viskab lund sisse ja nördinud daamile otse vastu nägu. Grupijuht norskab rahulolevalt. Plaan on ärgata kell 4, vaadata ilma ja minna võimalusel tippu. Kell 4 ulub torm, nagu ka kell 7, kui grupijuht tähtsalt teed keetma hakkab. Kõigepealt teatab ta, et mu üks näopool on lilla, seejärel, et tal on mulle ettepanek. Kumbki mõte ei meeldinud mulle. Ettepanek oli: hakka kohe sebima. Tegelikult saab otsustavaks ta retooriline hüüatus: kas sa tõesti tahad siin veel ühe päeva veeta? Tänu me isiklikule Pilvi Kirsile teadsime, et päev tuleb selge, see tähendab, et võime ka pärastlõunal tippu jõuda ja ikka on piisavalt nähtavust alla jõudmaks. Väga külm on, harjale 6450 meetri kõrgusele jõuame kahe tunniga. Tuul tuhiseb üle harja, nii et Tarmo püsib vaevu jalul. Ma ei julge harjale minna. Grupijuht tuleb, haarab daamil küünarnukist ja veab mu kivi taha varju. Mul on tuulest hing kinni. Vahepeal ma rooman. On hiiliv tahtmine püha üritust torpedeerida. Tipp on 300 vertikaalset meetrit veel, lumelipus ja hari sinna kohati järsk. No kuidas ometi, sellise tuulega? Grupijuht on vankumatu ja oma kindlameelsusega tundub, et võidab ka tuule: igatahes kell 2 seisame tipus (püsti) ja kallistame! Alla saame kiiresti: 1 tunni ja 45 minutiga. Ja kuna ma alati tipupäeval viilin, siis on mul piisavalt jaksu laskuda kuni pimedani peaaegu baaslaagrini. Kokku 10 ja poole tunnine päev ja üle 5000 kaotatud kilokalori. Pidulik eelroog juustust, küpsistest ja tuunikalast ja hõõgvein pulbrist (saadaval jällegi Nõmme matkapoes). 13 päevaga 6400 meetrine ja 6770 meetrine mägi. Hakkan end peaaegu mägisportlaseks pidama.
14. MATKAPÄEV: DAAMI DRAMAATILINE TAASKOHTUMINE MALBECIGA Ärkan vara ja mõtlen kõigepealt Raffaello kommist, muidugi. Daam minus soovib piiramatut juurdepääsu voolavale soojale veele ning oma lõhnastatud võietele, toitlustusosakonna juhataja juurdleb, kas kokkukuivanud magu on võimeline kohe esimesel päeval steak’i seedima ja kommunikatsiooniosakonna juhataja on loomulikult huvitatud kiirest külmast õllest, daam lisab sinna mõttes juurde ka puhtusest sädeleva klaasi. Grupijuht on tõusnud väga vara nagu alati ja raporteerib rõõmsalt, et kuivanud põõsaste rohkuse tõttu on tal õnnestunud ära põletada kogu me mäel kogunenud praht. Me ei jätnud absoluutselt midagi maha peale orgaaniliste jäätmete. (Jah, ka kasutatud vetsupaberi põletasime ära). Pärast Aconcagua nõlvade nägemist (kuhu minu arvates võiks paar järgmist aastat vaid sibide ekspeditsioone korraldada) on Ramada ja Mercedario puhtus peaaegu šokeeriv ja seda enam hoidmist väärt. Laskudes teeme veel viimased pildid mäe taustal ja kahe tunniga oleme autotee alguses Laguna Blancas. Autojuht Ramon on eba-argentiinlaslikult punktuaalne. Ei minutitki hilinemist. Barrealis haukab kuumus meid valusalt: ka varjus on 35 kraadi. Kauaoodatud õnnishetked vannitoas algavad kerge trügimisega peegli ees, sest esimesed minutid kuluvad kõhnunud keha imetlemisele (ja seda mitte ainult daamil). Ja siis astub lõhnastatud daam läbi sisehoovi, mööda pügatud muru, valge linaga kaetud laua äärde, kus teda juba ootab külma õlle ja puhta klaasiga grupijuht. Vana leinapaju oksad, mille all me istume, ulatuvad maani ja võrastikus huikavad uniselt ja monotoonselt troopilised linnud. Edasi tulevad mõnud basseini ääres. Ja siis pidulik õhtusöök. Õigus on taaskord me juhtival alpinismiteoreetikul Kristjan-Eerikul, kes on meid hoiatanud, et see, mis pärast mägesid tuleb, võib tihti olla ohtlikumgi, kui mäed ise. Daami puhul peab see peaaegu paika. Ütlen lihtsalt, et ärge parem pärast kahte nädalat sportlikku tegevust üritage rinda pista 14,5-kraadise tummise veiniga. Daam igatahes vajab grupijuhi poolt käevangust toetamist, nagu Mercedario harjalgi, et tuppa jõuda.
RÕÕMUS KOHTUMINE WARSTEINERIGA Hommikusöögist ei jäta me kübetki järgi. Värskeltpressitud apelsinimahla laseme mitu korda juurde tuua. Daam limpsib ebadaamilikult veel puhtaks ka värske virsikumoosi kausi. Grupijuht ilmutab kohanemisraskusi hea eluga. Kui mina basseini serval rõõmsalt peesitan, ujub tema pool tundi edasi-tagasi nii et vesi vahutab, kohutades sellega ülimalt šikki kullaga koormatud vanadaami, kes meiega basseiniäärset jagab. Lõunastada otsustame kohalikus saksa restoranis. Oleme sellest omajagu intrigeeritud, et siin, täielikus külakolkas on keegi sakslane: miks ta siin redutab? Tänavanurgal on skeem, kuidas sinna jõuda ja Tarmo on me posada omanikult ka juhiseid küsinud. Ometi pole me pärast kilomeetrist rännakut lõõskava päikese all kohal, selle asemel satume pesumajja. Kaks Warsteinerijanust kõrbes. Seda paremini külm õlu muidugi maitseb, kui pärast kohale jõuame. Pärastlõunal sõidame bussiga San Juani. Küla teisest servast tulevad peale tšehhid koos 5-liitrise veinipunsuga. Need kaks, kes päev enne meid tipus käisid on tõelised härjad. Tarmo teretab neid ja õnnitleb. Mees ja naine, keda allpool kohtasime ei tunne meid esialgu ära. Kõigi näod on mornid. Selgub, et nad ei jõudnudki tippu. 150 meetrit enne, kell pool neli pärastlõunal pöörasid tagasi. Liiga tugev tuul. Küsivad, kas meie jõudsime. Tarmo lihtsalt särab vastuseks. Tšehhid mõõdavad mu kõrsikjaid jalgu ja nende näod muutuvad veel mornimaks. Bussisõit on pikk ja meil on aega arutleda oma õnnestumiste põhjuste üle. Üks on selge: meie varustus on üle prahi, valmistusime pea nagu Antarktikaks. Pole mõtet Ande alahinnata ja neid ainult pildilt vaadates pidada soojadeks, lumeta mägedeks. Sellist külma, nagu Mercedario tipupäeva algul, väidab Tarmo, on ta harva tundnud. Me mõlema varbad külmetasid kahekordsetes plastsaabastes. Mida tšehhid nahksaabastega tundma pidid ei taha me ette kujutadagi (igaks juhuks ei küsi ka). Vähemoluline pole ilmselt ka see, et ilm, mis tšehhide ja argentiinlaste jaoks tundub ekstreemselt külm on meiesuguste Antarktikas käinud ugrilaste jaoks lihtsalt tavaline talveilm, me pole siit vähemat oodanudki, nende jaoks on see üllatus ja liig. Sama kehtib lumerohkuse kohta. Kuna hotellitoa konditsioneer teeb sellist häält nagu mu isa traktor 140K ja ventilaatori sisselülitamisel tundub, nagu magaksime ühes ruumis MI-6ga, avame lihtsalt akna tulikuumale välisõhule. Öö on igati vaevarikas. On siiski olukordi, kus nii keskeurooplasel ja seda enam lõunaameeriklasel on ugrilase ees klimaatilise kohastumise eeliseid. See on täpselt üks neist.
LORENZO JUURES Otsustame kohe hommikul, et Tarmost, kes juba enne reisi meenutas barbar Conanit võiks pisut tsiviliseeritum inimene saada. Selleks pöördume asjatundja poole. Asjatundja nimi on Lorenzo ning tema salongi nimi on loomulikult Lorenzo juures. Kuniks ta armas assistent Tarmo pead peseb, uurib Lorenzo, kas me ka abielus oleme, ja kui, siis kui kaua. Ta ise abiellus 16 aastaselt (rõhutab ta traagilise tooniga hääles) ja see kestis 40 aastat. Naisest tundub järel olevat vaid foto seinal. Mu tähtis matrimoniaalne seisund annab Lorenzo silmis mulle õiguse Tarmo juuksepikkuse juures kaasa rääkida. Assistendil on tegu abipeegli hoidmisega (et tähtis klient end ikka kogu aeg igast küljest näeks), sest tal tuleb kogu aeg naer peale, kui Lorenzo tähtsalt kääre lõgistab ja kolm korda minu arvamust üle küsib. Aeg-ajalt hõiskab Lorenzo: tres quot! Tema ema oli prantsuse keele õpetaja ja jutuajamise käigus selgub, et ka mina oskan prantsuse keelt. Lõunastada otsustame taimetoidu buffees. Nagu ikka, ei piirdu sarnased asutused vaid keedukaalikate pakkumisega, vaid üritavad ka sulle ajupesu teha. Mängib õõvastav paani flöödi muusika ja sümboolikat on mitut sorti. Kliente on siin kolme tüüpi. Esimesed on ilmselged fanaatikud. Ega nende elu siin lihasööjate paradiisis kuigi kerge olla saa. Põsed sissevajunud, nahk hall ja kuhtunud, silmis fanaatiline pilk üritab 2 seesugust minuga juttu teha. Naeratan vaid vabandavalt, kui kolmandat korda taldriku täis kuhjan. (ilmselt huvitab neid, mis huvitavat nahahaigust ma põen, et nina narmendab kui pidalitõbisel). Teised tüüpkliendid on lähedalasuvate kontorite rahvas, kes kasutab võimalust kaaluga odavat toitu tööle söömiseks kaasa osta. Nende tõttu on rammusa juustuga kaetud pastavaagnad kohe tühjad. Ja kolmandad on need, kes oleks võinud ehk nii aastat 10 tagasi selle peale tulla, et peale friikartulite on ka muid taimseid toite olemas. Koha omanikul on mustast dermatiinist torbik peas ja ta peab end silmnähtavalt guruks. Kohalikke olusid arvestades ta seda ju ongi. Jätan mõtte, et klaas punast veini maitseks ta pastaga tunduvalt paremini, kui porgandimehu, enda teada, kui ta eksootilistelt klientidelt uurima tuleb, et kuidas siis maitses. Üürime auto, varustame end suurema hulga joogiveega ja enne kõrbesse tuhisemist käime läbi linnalähedasest šampusevillimise koopast. Meil on tähtpäev tulemas. Šampus kulub ära. Rodeo on väga omapärane linnake ja sel pole midagi pistmist ratsutamisega. Siin on 5 aastat tagasi mägijõest paisutatud järv, kuhu kogunevad üle maailma … purjelaudurid! Nimelt kordub siin päevast-päeva sama ilmamuster: hommik on tuuletu ja vaikne, kell 1 hakkab vaikselt pihta ja kella neljaks pärastlõunal on väljas tõeline maru. Elektrijaama, mille tarvis järv paisutati aga polegi veel ehitatud.
NEED MEHED, KES JALGRATTAGA SÕIDAVAD Hommikul teeme tiiru kurioosse järve ääres. Miskipärast on mõned laudurid imestunud, et ma ujuda oskan. Hiljem sõidame mööda seda kanjonit, mis kuulsa tuule tekkes süüdi pidi olema. Lõunastame Jachali nimelises linnakeses. On nii palav, et kõhkleme, kas suudame ikka üle päikeselõõsase inimtühja linna peaväljaku kõmpida. Inimesed siin võtavad oma siestat väga tõsiselt. Mingil määral on Argentina kolkakülad sarnased Kesk-Aasiaga: suurriikliku kombe kohaselt on igas külas keskväljak, kus troonib mingi büst või kellegi kuju. Erinevalt Kesk-Aasiast on aga Argentinas sellise külaväljaku läheduses ilmtingimata peidus tore kohalikest pungil söögikoht, kus saab maitsvat praeliha ja kus pudel veini maksab vaid poole prae hinnast. Kõht liha täis, jätkuvad me kohtumised huvitavate inimestega. Söögikoha ukse taga napsab meil nööbist kinni prillitatud soliidne kõrend, kes osutub hollandi rattamatkajaks. Rattamatkajal on ette näidata sõit Buenos Airesest Tulemaale ning soome keele oskus. Kui küsime, et miks ometi, vastab ta lihtsalt: lingvistiline huvi. Ilmselt on meil näol uskumatu ilme, sest ta peab vajalikuks oma oskusi demonstreerida ja hiilgab ka detailsete teadmistega Eestist (2 rattamatka). Järsku on platsis ka teine veidrik: rattamatkaja Inglismaalt, tundub, et neil on kahekesi juba pisut igav ja nad jääksid meiega meeleldi lobisema. Meil on aga muud plaanid. Ja kui ma nendega pilti tahan teha, muutuvad nad pisut tõrksaks. Mul tekib kohe kahtlus, et siin pole lihtsalt sõprusega tegu, vaid on veel midagi enamat peidus, sõpruse sildi all käiakse siis koos maailmas väntamas, aga omal on kodus kindlasti naised, ühel ehk veel soomlane. Teadagi. Kui nüüd järgi mõelda, siis paistavad ka meie uhhuduurid filmis mõnikord üsna intiimses valguses.
ARGENTINA RALLI Hommikul ütleb grupijuht otsustavalt: täna sõidame mööda kruusata teed, et lõigata. Tarmo kihutab läbi pampa kui Märtin Argentina etapil, nii et kruus lendab. Daamilt kostub aeg-ajalt kaeblikke ja protesteerivaid häälitsusi ning solvunud kõõksatusi, mis jäetakse paraku tähelepanuta. Just siis, kui mul tekib tunne, et nüüd kohe on meil terve Argentina läbitud ütleb Tarmo, et pool teest on juba läbi. Pampa on siinmail tõesti lõputu. Isegi põõsa taha ei saa soliidselt minna, sest igas põõsas passib mõni lehm või halvemal juhul pull, kes me peale möriseb. Äranäinud, kus ja kuidas valmib steak, jõuame oliivide ja arbuuside piirkonda. Maitseme teeäärses konservivabrikus umbes kaheksat sorti oliive ja soetame endale kolm purki hõrgutistega. Ühes nimetus bensiinijaamas juhtub ime: leian Raffaello kommid! Nüüdsest vaatan bensiinijaamu hoopis uue pilguga. Peaaegu nagu pühamuid. Sealsamas juhtub teinegi tore lugu. Üks mees on müütamas korvist kohalikke salaamisid ja juuste ning mina, kes ma alati olen valmis tundma huvi toiduainete vastu, mille rasvaprotsent on vähemalt 30, torkan samuti nina korvi, et kaupa uurida. Teatan talle kahetsevalt, et juustutükk on paraku liiga suur ja et nii palju juustu ma tõesti ei vaja hetkel, mees mõõdab mind ja ütleb: sa oled modell! Ja et asi oleks kindel, kordab ta sama asja hiljem Tarmole. (See tähendab, et mina olen modell, mitte Tarmo). Ülejäänud päeva üritan modellilikult suud muigutada ja võtan dramaatilisi poose. Peatume La Cumbre nimelises kohas, mis on kohalike mägikuurort. Inimesed sõidavad palavalt tasandikult siia 1500 meetri kõrgusele jahedamat õhku hingama. Kuurordile kohaselt on siin suur valik basseiniga villasid ja ka meie leiame oma. Laupäeva õhtu puhul toimub linna keskväljakul folkkontsert. Joome platsi ääres õlut ja kuulame. Minu arvates on muusika parem kui 2/3 Viljandi Folgi esinejatest. Tarmo arvates ei ole seda võimalik üle 15 minuti kuulata. Nagu alati, on tõde kusagil vahepeal.
TÄHTPÄEV Tähtsa tähtpäeva puhul otsustasime sõita vaatama 18. sajandist pärinevaid jesuiitide kiriklaid ja elupaiku Santa Catalinas ja Jesus Marias. Jesuudid, tuleb tunnistada, teadsid kuidas elada ja asju ajada. Elupaigad oli neil kenasti rohetavate küngaste vahel, ei mingit kõrbekuumust. Kui omal ajal müütasid nad siin veini, et Cordobas asuvat ülikooli ülal pidada, siis nüüd oli ühe mõisa kõrval nende endi vanad asjad müügiks pandud. Kuhu tulu läheb, seda ei mainitud, aga teades jesuute on neil kindlasti midagi jälle plaanis, hoidke silmad lahti! Pärastlõunal jõime oma villa aias ära vastavaks puhuks varutud šampuse koos oliivide ja arbuusiga. Õhtustasime linna ainsas paigas, kus pakuti curry’t ning mullijooki kulus veel omajagu. CORDOBA Hommikul oli daamil suur nõrkus. Selle peamiseks põhjuseks olid muidugi endiselt peas ringikäivad kihisevad mullid. Sõitsime Argentina suuruselt teise linna Cordobasse ning räiges kuumuses lõunasöögipaika valides tundus mulle, et see päev on raskem kui misiganes tipupäev. Kuumust leevendab siinmail suurepäraselt jäätis, mis on imehea ja millel näiteks ainult šokolaadisorte on kokku üle kümne! Õhtu veetsime taas jesuutide arhitektuuri seltsis. Seda on Cordobas terve kvartal. Ja siis veel muidugi kirikud. Lonely Planet oli kõike seda taevani kiitnud, kuid noh, ameeriklasest reisiraamatu autorit ei tasu ses asjas väga usaldada: nende arust on ka see, kui kaks 50-aastast telliskivi on kokku trehvanud ahhetamist väärt.
SUURE REVOLUTSIONÄÄRI KODU Cordobast oli meil kõrini (me ei ole just suured miljonilinnade austajad) ja sõitsime kohe hommikul Alta Gracia nimelisse väikelinna, mis hiilgab maailmaajaloos sellega, et siin veetis oma vallatu nooruspõlve Ernesto Che Guevara. Külastame meiegi suure revolutsionääri lapsepõlvekodu-majamuuseumi. Muuseum on suurepäraselt organiseeritud ning saame ülevaatliku inglisekeelse brožüüri, mis aitab meil kõiki väljapanekuid mõista. Muuhulgas saame teada, et Che ema oli üks piirkonna moodsamaid daame, kes omakandi naiste seast esimesena avalikus kohas suitsetama hakkas (kust mujalt pojalgi see sigarijäramise komme, eks). Samuti, et Che kandis oma kelmikat baretti ka oma pulmas ja veel seda, et Kongos revolutsiooni käivitades saatis ta koju krokodillipildiga postkaarte. Üle kõige aga pakub meile huvi tema ajalooline jalgratas, millega ta Lõuna-Ameerikas niikaua ringi sõitis, kuni revolutsioon talle pähe lõi. (Hiljem vahetas ta selle küll seksikama mootorratta vastu, mis ka välja pandud oli). Siit ka meie järeldus: kõik revolutsioonilised ideed saavad alguse jalgrattast! Õhtul otsustame, et viimane aeg proovida ära see päris asi ja süüa klassikaline grillvalik kahele. Selle valiku üle rõõmustasid küll tegelikult peamiselt kohalikud kodutud koerad, kes enamuse endale said. Mulle tegelikult meeldivad väga need maad ja kultuurid, kus söömist tõsiselt võetakse, kus on enam kui sobilik olla keskelt ümar kui rõõmus rõngassai ja kogu seda ilu ei katsuta kuidagi varjata. Nii tõsiselt lihasöömist võtta nagu argentiinlased käis siiski üle me inimvõimete piiride. Mina peaksin selleks ilmselt rohkem treenima kui mägironimise tarvis. Parim tükk valikust oli muidugi harknääre, mida suutsin ka Tarmo sööma meelitada (lõppeks oli temal see Annibali-nimeline sõber).
Eesti
