Tekst ja fotod: Grete Mäsak

„Oktoobris pidi Gruusiasse puhkama sõitma kaks gruppi eestlasi, mõlemas paarkümmend turisti. Mõlemad tellimused annulleeriti. Sõda. Sõda tõmbas mitte ainult turismiärile, vaid ka muule kriipsu peale. Seda kahju ei ole võimalik hinnata,” ohkab turismiga tegelev ärimees Gogza G.

Sõjast räägivad kõik.

Tema Tbilisi kesklinna veerel asuv büroo on inimtühi. „Jätsin tööle vaid ühe tüdruku. Praegusel turistivaesel ajal jõuab ta kogu tööga üksi hakkama saada.”

Sõjast räägivad kõik. Hommikusöögi taustaks jookseb gruusiakeelsete subtiitritega X-files. Fox Mulderi tarmuka teksti all liiguvad katkematult sinisel taustal subtiitrid: „Tasuta günekoloogiline abi Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkonnas. Kogume annetusi sõjas kannatanud meditsiinitöötajate jaoks. Palume endast teada anda. Telefoni- ja kontonumbrid…

Inga, meid võõrustava Vadimi tütar loob kümnekonna minuti jooksul läbi tavalise inimese prisma pildi sõjast ja purustustest. „Batumisse saate rongiga ilusti. Vene sõdurid nüüdseks lihtsalt on. Nad valvavad oma tsooni. Eks 1.oktoobril näis, mis saab. Tulevad Euroopa rahuvalvajad,” ei kaota ta lootust. Kaks aastat tagasi Tbilisis nähtu ei erine üldises mastaabis tänasest. Suurlinnale omane räpasus ja kerjused on nähtavad ka siin. Grusiinidele omased kulinaarsed hõrgutised, suurepärane koduvein ning piinlikkusest punastama panev külalislahkus saadab eestlasest külalist igal sammul.

“Pension nelisada dollarit kuus? On teil alles hea elu!”

“Vaene on meie riik, väga vaene,” vangutab Vadimi ema Alla pead.

„Mis kasu on säravatest ausammastest ja tuledega valgustatud prospektidest, kui rahvas nälgib. Ja nüüd veel see sõda”

Temperamentne tumedapäine naine ohkab sügavalt. Tema suured ruuged silmad kangete sarvraamidega prillide taga muutuvad tuhmiks kui ta jätkab: “Teil seal pribaltikas on alati olnud kõik teisiti, te olete ju eurooplased.”

Me arutame veiniklaasi taga istudes hindu, makse ja riigivalitsemist siin ja seal. Alla arvates saaks 400dollarilise Eesti pensioniga end vabalt ära elatada. Samas maksab Gruusia talle vaid 30 dollarit kuus. Üksi elades ei jaguks väikesest pensionist isegi kommunaalmakseteks. Poeg aitab.

Suur pere koosneb pojast, pojanaisest ja nende lastest. Hubane kodu väikeses viinamarjaväätidesse mähkunud majas asub metroojaama lähistel. Siinkandis paikneb mitmeid saatkondi.

Poeg Vadim ajab äri: võtab vastu turiste, näitab neile oma kodumaad. Sõpradega koos rajavad nad endisaegse kuulsa suusakuurordi Gudauri lähistele kämpinguid. Oktoobri lõpus on heade ilmaolude korral mägedes juba lumi maas.

“Ma püüan hakkama saada ja olen endale ise töökoha loonud,” ütleb ta.

Ta teab, et eestlased on peaaegu kogu maa internetiga katnud ning meie loodud on Skype. “Tööstust teil ju pole, raha teenite puhtalt ajudega,” ütleb ta tunnustavalt. Vadimi pisikeses, kiviplaatidega kaetud hoovis seisavad üksteise järel töövahendid: päevinäinud parempoolse rooliga sõiduauto ja neljarattaveoga Mitsubishi väikebuss. Kikkiskõrvaline hundikoer piidleb umbusklikult võrkaia taga, kui hilisõhtul oma tuppa läheme.

Idüll viinamarjaväljadel

Ere päike särab kõrgel Kahheetia taevas, kui beež vana Volga kindlakäelise Bodza juhtimisel viinamarjapõldude vahele pöörab.

Nii auto kui ka tema omanik on iidvanad, ent samas kõbusad. Volga neljast rehvist kolmel paistab kummialune kangas selgelt. Volga liigub gaasi jõul – üks balloon asetseb esiistmete all ja teine pagasiruumis. Juhi tugevad käed väänavad jõuliselt rooli ning laskumistel lülitab mees süüte kütuse kokkuhoiuks välja. Teel katkeb üks rehvidest. Eaka mehe töntsid käed vahetavad katkise rehvi kibekiirelt terve iidse vastu.

Viinamarjaväljadel käib kibekiire töö. Nobedad näpud lõikavad papist ja puidust kastidesse mahlast nõretavaid kobaraid. Istanduse perenaine näitab erinevaid viinamarjasorte – mulle tuntud on vaid saperavi.

Päike kõrvetab ning õhus on meeletult Gruusia külalislahkust. Meile ei anta võimalust keelduda Gruusia samakast tsatsast. Tegemist on veini valmistamise jäägi, 56kraadise kangusega samagoniga. Sakuskaks hammustame peale konservi. Päikese käes seisnud kala ei maitse, kuid tomatite maitse on mesimagus.

Kahheetia regioonis kohtame patriotismi enamgi kui pealinnas. Võtame rahu terviseks. “Igal olendil on õigus rahulikule elule siin maa peal. Ka sellel kalkunil siin,” viitab mees aprikoosipuu all rohus siblivale linnule. “Tahab vaid süüa. Nii ka meie, grusiinid, soovime kasvatada saaki ja hoida lapsi ja lapselapsi.”

Viiekümnendates aastates mees vibutab rusikat ja ütleb, et oma laste ja lastelaste eest on ta valmis mitte lihtsalt võitlema, vaid lõikama läbi vaenlaste kõrid.

Iga grusiin näikse olevat Tallinnas käinud, viinamarjaistanduse peremees viibis Eestis 1981. aastal. Kui viisa saaks ja raha jaguks, tuleks jälle külla.

Gruusia külalislahkus: imeline söök ja isetehtud koduvein

Oleme lühikese siinviibitud aja jooksul kohtunud paljude inimestega. Grusiin on uudishimulik. Julgelt küsivad nad külalise kodumaa kohta. Meid reedab ladus vene keele oskus. Et omavahel kõnelevad heledanahalised neile arusaamatut keelt, on esimene pakkumine harilikult Pribaltika.

Brat, estonets ehk eestlasest vend – selle lausega tekivad päevitunud nahale naerukurrud ja tumedad silmad löövad särama. “Nii hea, et te meid toetate,” teab eestlaste ja grusiinide sooja suhet lisaks pealinlastele ka väikese külakese elanik.

Külalislahkus tekitab isegi piinlikkust. Meil ei õnnestu õhtusöögiks kuidagi prae kõrvale jääkülma õlut tellida. Baari omanik Sasa on otsustanud meid kostitada hoopis isikliku koduveiniga. Arvatavalt poolteist tsentnerit kaaluv mees hüppab väledalt Ford Scorpio rooli ja naaseb mõne minuti järel. Baaridaam laiutab käsi – peremees kohe tuleb. Kaheliitrises Fanta pudelis loksub limonaadi asemel mustjaspunane tummiselt magusa maitsega viinamarjavein.

Sasa baar on hämar endine restoran. Tualetti pääseb läbi köögi. Tervisekaitsenõuetest pole kokk eales kuulnud, kuid maitseelamus on kirjeldamatult hea. Prisked hinkaalid ujuvad mahlas. Kebabi on pikitud oskuslikult erinevaid vürtse.

Õhtu lõpetuseks viib Sasa meid autoga öömaja ukse ette ning palub peremehele, endisele tuntud jalgpallurile, edastada parimad tervitused.

Vaatame kolme pudelit – lisaks veinile “ugostsal” (kostitas) Sasa meid ka konjakiga (otse tehasest, Nemiroff vodka pudelis) ning koduse jõululikööriga. Et viimast valmistatakse terve aasta, ei olnud meil südant keelduda.

Nüüd ma tean, miks hotellis on kallim ööbida kui kodumajutuses. Seal jood ja sööd, mida soovid ja “pääsed” piinlikkusest punastama panevast külalislahkusest.

Mitte Georgia, vaid Gruusia ja grusiinid!

Signagi on Mihhail Šaakašvili projektlinn. Iidsest linnast saadeti välja elanikud ning alustati restaureerimistöid. Korraga toimub kapitaalremont kogu linnas.

Linnapea, kes meid kui ainsaid turiste isiklikult infopunktini juhatab, loodab linna uue näo lõpetada aasta pärast. “Kuidas meeldib?” küsib tumedaid viigipükse ja sinist kampsunit kandev mees. Linnapead temas aimata ei oskaks. Ahelsuitsetajana siniseid rõngaid õhku pahvides kõneleb ta lühidalt ajaloost. Lõpetuseks vannub temagi sõda, mis on hävitanud täielikult turismitööstuse.

“Pakazuhha,” rehmab naaberlinna Gurjaani elanik tasakesi, ent kadedalt käega. “Korda on tehtud vaid fassaadid.” Tagahoovidesse piiludes on tõepoolest märgata ehedat, lõunamaiselt räpast, kuid samas võluvat elegantsi. Ehitustöö on jõudnud kõikjale.

Linnamüüri jalutuskäigu pikkus on neli kilomeetrit. Õhkame miljonivaatega kinnisvara silmates – pea igast hoonest avaneb avar vaade mägedele.

Hoolimata turistide puudusest üritab taksojuht võtta kolm korda kallimat tariifi. Lõunasöögi arvelipikult leiame kahe lari (umbes 14 krooni) suuruse tundmatu kirje. See on turistilõks. Kella kuuene marsrutka viib meid kuue lari eest Tbilisi. Marsajuhi sünniaasta jääb kindlasti isamaasõja eelsesse aega. Kortsus ülikonnas mees asendab sellel sõidul hambavalus vaevlevat turismiinfopunkti juhatajat. Viimane ei julgenud rohkete valuvaigistite söömise tõttu reisi ette võtta. Ma ei ole arg ning kogesin Gruusia liiklust ka kahe aasta tagusel reisil. Ometi tekitab pea iga möödasõit kõhus õõnsa tunde ning paaril korral suisa röögatan. Kahele kohalikule noormehele teeb minu hirm nalja.

Sitke vanamees juhib lagunenud puksidega Ford Transitit, millesse mahub koos pagasiga 14 reisijat. kindlakäeliselt ka pimeduses. Möödume kopikast ehk Žiguli 01st. Viinamarjaistandusest tulnud autol on eemaldatud kõik istmed peale juhi oma. Kaks kasti viinamarju troonib ka katusel. Üks kobar ripub uljalt küljeklaasist välja.

Lahked tbilislased juhatavad kimbatusse sattunud võõrale teed, enne kui viimane abi otsida otsustab. Nii saan metrookaardi ees gruusiakeelset alfabeeti veerides teada, et Isani jaamast on raudteejaamani viis peatust.

Muide, poliitiliselt korrektset Georgiat ei kasuta keegi, rahvus on grusiinid ja keel on gruusia. Riigigi nimi on Gruusia.

Öös on siingi asju. Hilisõhtuses Tbilisi raudteejaamas sõbrustab meiega raudteepolitseinik. Saame kutse Gruusia pulma.

Kahjuks toimub pidu mägedes, 280 kilomeetri kaugusel Batumist.


Tükike mahajäetud Eesti Vabariiki keset Batumit

Tühjal krundil Batumi kesklinnas müüakse tibukollasest vaadist lahtunud kalja. Turistile ulatab kalapilguga müüja märjukese ühekordses plasttopsis, kohalikule räpasevõitu klaasist õllekruusis.

Januse pilku köidab soliidselt tagasihoidlik sinimustvalge metallist lipuke, mille kohal troonimas suitsupääsuke. Vasekarva silt kõrval annab gruusia, inglise ja eesti keeles teada, et aastatel 1920-1921 asus tänaseks kolme palmi ja lagunenud pinkidega krundil Eesti Vabariigi konsulaat.

Parv tuvisid nokib viilutatud saia. Kõhukas prillidega grusiin loeb krundi ainsal tervel pingil süvenenult ajalehte. Teisest pingist on järel nii jalad kui ääred. Kolmandast on keegi teadmata otstarbeks murdnud ühe lipi. Ümberringi pulbitseb esimese, selle esindusliku kuurortlinna Batumi elu.

Kas see mahajäetud krunt kuulub endiselt sulle, Eesti Vabariik?

Purjus Ilja: “Lähen ja sõidan veidi.”

Öine rong saabub Kobuletisse veidi enne kella kuut hommikul. Tund hiljem tõuseb punane päike üle Adžaaria hallitooniliste mägede. Punutud kaabudega kalamehed lükkavad sel kellaajal juba tugevast puidust lamedapõhjalisi paate merre.

“Ehk tuleb täna lõpuks stauriidi, mitu päeva on tühjalt käidud,” on mehed lootusrikkad. Veel tund hiljem pakub meie Kobuleti-kodu peremees Ilja lopsakas viinamarjalehtlas türgi kohvi. Malbel naeratusel toob araabiapärase eesnime ja kreeka kodakondsusega perenaine Khatuna lauale piimapurgi ja suhkrutoosi.

Tema pigem kreekalike näojoontega tütar Nino kannab musta seelikut ja valget pluusi. Kuuel päeval nädalas võtab ta reipalt roosa koolikoti ja tõttab teisel pool tänavat asuvasse koolimajja. Hoone üht välisseina katab hiigelsuur Gruusia punavalge ristidega lipp. Üle teise seina laiub peenete sinivalgete triipudega Adžaaria lipp. Selle vasakus nurgas asub väike Gruusia lipuke.

“Adžaaria on autonoomne liige Gruusias,” ütleb Khatuna. “Meil on oma lipp, oma parlament. Adžaarid on omaette rahvakild, mis omakorda veel kolmeks jaguneb.”

“Kui Potit pommitati, põgenesid turistid kabuhirmus.” See on eaka Ilja esimeste lausete hulgas. Tema kodulinn Kobuleti asub sadamalinn Potist 39 ja Musta mere populaarseimast kuurordist Batumist 25 kilomeetri kaugusel. Linnu ühendab marsrutkaliin, Kobuletist Batumisse sõit kestab 40 minutit.

Meie käsutuses on kaks võlvkaarega eraldatud tuba. Ilja avab kapi uksed: “Võite kasutada kõike, mida vaja.” Ta on 15 aastat olnud kohaliku kaubamaja direktor. Antiikstiilis kapis leidub kristallist pokaale ja portselantaldrikuid. Põrandat katab kaks paksu mustrilist vaipa. Valgust annavad massiivsest kristallist lühtrid.

Õhtulauas istuvad lisaks Iljale ka tema kõrvalmajas elavad täditütred. Liia ja Manona on äravahetamiseni sarnased. Nende paksud mustjad juuksed on sätitud kohevatesse soengutesse. Nad on tugevalt meigitud ning kannavad musti, rohkete säravate kaunistustega rõivaid. Ilja sõnul töötab Kobuletis kümnest inimesest keskmiselt vaid üks. Igas peres leidub keegi, kes töötab välismaal ja sellega kogu peret üleval peab.

“Ülejäänud…” näitab Ilja ühemõtteliselt kõrile.

Hetkel kahe aasta ja kaheksa kuuse Gigaga kodus olev Khatuna on selle pere toitja. Schengeni ühenduse kodakondsusega naise ja tema laste ees on avatud kogu Euroopa.

“Kreekas on hea elu. Nino lõpetas Kreekas isegi esimese klassi,” sõnab ta ning lubab peatselt tagasi minna.

Ilja kipub joodud veinist purju jääma. Ta sammub taarudes tumesinisesse kandilisesse Volvo 940-sse. “Lähen ja sõidan veidi,” hõikab ta gaasi põhjani vajutades. Auto sööstab mootori möirates paigalt.

“See on normaalne, küll ta tagasi tuleb,” on Khatuna rahulik. “Kreekas nii ei tohi, minu abikaasat karistati selle eest kohtus. Me ei maksnud trahvi nõutud ajal ära, see mitmekordistus ja lõpuks tekkis suur probleem. Kreekas on kord majas,” ütleb Khatuna.

Tormi vangis

Kõige vihmasem piirkond endisaegses Nõukogude Liidus olnud Batumi ja Kobuleti rannik. Tuul tõusis eile hilisõhtul üle viinamarjaväätide ja keerutas puude latvades. Ilja jõudis vaadata taevasse ning öelda “ilm pöördub”, kui taevas plahvatanuks otsekui veehoidla. Raugematu paduvihmavalang muutis hetkega nähtavuse olematuks ning rajumast rajum äike kestis veidi enam kui pooltunni.

Esimesena kadus tänavavalgustus. Jälgisime õudusega kihutavaid sõidukeid. Kiiruspiirangud on siin välja pandud justkui teekaunistuseks. Läbi 15 kilomeetri pikkuse kuurortlinna Kobuleti kihutavad hoogu maha võtmata nii veo- kui ka sõiduautod. Osad neist ei malda pimeduse saabudes gabariittulesidki süüdata, lähitulesid kasutatakse vaid suurematel maanteedel. Paduvihmas ja kottpimedas andis Rustaveli tänavat mööda sõitvast autost märku vaid üha lähenev uljas mootorimüra.

Järgmisena kustus valgus korrusmajades, säilides eramutes. Veidi hiljem jäime ka meie elektrita.

Kottpimedus ja paduvihm ei heiduta adžaare. Elektrikatkestus ja tänavad mässavateks jõgedeks muutev padu on hetkeks kestnud pea ööpäeva. Hetkelisel elektri naasmisel keedab Khatuna maitsvaid hinkaale ning suussulavaid rasvapirukaid.

Ilja majja on kogunenud kogu pere. 120 kilo kaaluv poeg, Khatuna abikaasa, mängib hommikust alates alumisel terassil sõbraga kaarte. Vaid aurav lõunasöök katkestas pooltunniks partii. Ilja täditütred Manona ja Liia on taas pidulikult rõivastatud ning rohkelt meigitud. Õdede laitmatuid soenguid ei ole vihm rikkunud. Khatuna asetas tuhatoosi kõrvale lauale pitsid ning kangema kraami pudel korgiti lahti. Väike Gaga, kes päeva veetnud vanaisa Volvo esiistmel peaga vastu klaasi kõõludes – turvavarustusest ei ole siimail kuuldudki – nõuab häälekalt tähelepanu. Temaga tegeleb peamiselt 11aastane ajakirjanikukutsest unistav kaunitarist õde Nino. Vanem õde, suure kondiga ja heleda naha ning juustega Irina on lärmakatest kaukaaslastest vaiksem ning hoiab omaette.

Elektrikatkestus, torm ja paduvihm adžaare ei sega. Elu kuurortlinnas jätkub täie hooga.


Venelased viisid isegi WC-potid kaasa!

17-aastase Batumi noormehe Georgi kaukaasialikke näojooni kroonib läbitungiv selge pilk. Ta õpib Tbilisi ülikoolis teisel kursusel politoloogiat. Kindlalt sõnab ta, et temast saab diplomaat. Ehitusinsenerist vanaisa saadab pojapoja öise rongiga ülikooli ning plaanib paari nädala jooksul külastada ka Tbilisi-sugulasi.

Me jagame kupeed teel Batumist Tbilisi. Räägime poliitikast ja riiklusest. Batumi intelligentsi esindajatena huvituvad nad kõigest, mis Eestis toimub. Vanaisa on nagu paljud teisedki grusiinid kord Eestis käinud. Ta allkirjastas 1980-ndate lõpus lepingu mandariinide toomiseks ja sõitis tagasi. Ta teab, et kauge väikeriik Eesti oli juba tollal läänelik. Pojapoeg lisab, et eestlaste väljamõeldud on Skype.

Jutustame neile elust Eestis. Grusiine hämmastab, et Eestis on pea kõik soovijad kindlustatud tööga. Gruusia parimad palgad on politseinikel, kes teenivad umbes 400 lari (ligikaudu 2800 krooni) kuus. Georgi ja tema vanaisa on uhked, et Gruusia politseinikud on erinevalt naaberriigi Aserbaidžaani omadest ausad. Altkäemaksu pakkumine võrdub siingi kohese trellide taha minekuga.

Vanaisa ja pojapoeg peatuvad pikemalt paljurahvuselise Gruusia pommitamisel vene vägede poolt. 62-aastane mees ei mõista, miks oli venelastel Gruusia linnade rüüstamisel vaja kaasa haarata isegi tualetipotid. “Umbes 3000 rahulikku elanikku hukkus,” hindab ta kahjusid. Pojapoeg lisab, et vene sõjaväelased varastasid lisaks sanitaartehnikale ka Gruusia koolide arvuteid.

“Stalin ja Beria salgasid maha oma rahvuse, nimetades end venelasteks. Nad ehitasid üles suure impeeriumi, millel p6hineb tänane Venemaa. Ja nüüd hävitab seesama riik meid saatuse irooniana.”

Vana mees katkestab oma jutu. Kurb läige silmades, sõnab hallipäine mees tuhmil häälel, et on aeg uinuda.

Nädal Gruusias: sõda pole võtnud külalislahkust

Oleme nädala jooksul käinud nii lääne-, lõuna- kui ida-Gruusias. Tutvusime Vadimi perega, kes tegeleb Tbilisis poollegaalselt turismiga. Tema on ainus meie teekonnal kohatud inimestest, kes tõepoolest päevast päeva reaalselt ja stabiilselt elatist teenis.

Ärimees Godza vaatas pahaselt kella, kui tema ettevõtte ainus töötaja hilines lõunalt tööle naasmisega kolm minutit.

Marina, veinitehase perenaine, pakkus degusteerida erinevaid Kahheetia kvaliteetveine, rääkides vene keeles pehme gruusia aktsendiga valmistamisviiside nüanssidest. Ta on veinitehnoloogina töötanud üle kahekümne aasta.

Boriss, kes arvas oma gruusiapärase nime eestlase jaoks liig raske oleva, sõitis jätkuvalt 1961. aasta Volgaga. Koduhoovis ootas teda ka 21. sajandi lääne masin, kuid vana mees jäi truuks eakale gaasiküttel põksuvale sõbrale.

Kahheetia depressiivses väikelinnakeses Gurjaanis baari pidav Sasa ei müünud meile õlut. Mees, kelle täditütred “Tallinna naabruses Pribaltikas Rigas” elavad, sõitis hoopis koju veini järele. Tema valmistatud märjukest kiitsid ka meie Adzaaria võõrustajad. Ka vürtsiste maitsenüanssidega kebab osutus reisi jooksul proovitutest parimaks.

Adžaarias Kobuleti kuurortlinnas elav Ilja ei mõistnud isegi, millest tema pere elatub. “Aga hakkama me ometi saame,” säras leek tema pruunides silmades. Selle pere lähedaste ringi suurus ja kooslus jäi meile lõpuni arusaamatuks. Ema poolt venelase Ilja poeg on tõeline hiiglane. Oma ema poolt kreeklane Ilja Ilits ootab meid Musta mere äärde tagasi. Selle pere soovide siiruses ei ole võimalik kahelda.

Noorukese Georgi silmades väreles hoolimata vaguni hämarast valgusest samuti tuli – tema unistuseks on peale Tbilisi Ülikooli sotsiaal- ja politoloogiateaduskonna lõpetamist asuda tööle diplomaadina. Georgi vanaisa ja isa on ehitusinsenerid torustike alal – kõrgharitud pere läbi kolme põlvkonna.

Abhaas Georgi kaelas ja kätel rippusid jämedad kullast ketid. Kahel pool tema hiigelkeha särasid kaks kahekümnendates aastates tütarlast. “Kui te siia ruumi eksisite, olge meie külalised,” maksis ta kogu restoraniarve seitsmele.

Mis neid erinevaid kohtumisi ühendab?

Eelkõige külalislahkus, mida ei saa kirjeldada sõnadega. Me olime kõikjal võõrustajate vennad ja õed – lahkume siit märkmikutäie kontaktidega. Nende nimede taga ei peitu vaid lihtsalt numbrid – oleme siia siiralt oodatud. Ka Eesti riigi tugi Gruusiale on teada – ühtviisi kuulsad on Saakašvili nõunikud kui lihtsad reservohvitserid.

Grusiinid joovad palju ja suure seltskonnaga. Õhtusöögilaua toostid on emotsionaalsed ja paljusõnalised. Pits tõstetakse nii kaunite naiste kui igavikku lahkunud esivanemate, aga ka uute sõpradega kohtumise terviseks. Üks, mis eales ei puudu, on toost rahu nimel. Erinevates variatsioonides kordub kogu maailma rahu terviseks klaasi tõstmine õhtu jooksul mitmeid kordi. Rahu toob raha ja paljukannatanud rahvale heaolu. “Me oleme multikultuurne riik,” ütleb grusiin ega valeta.

Neid inimesi ühendab viha jõhkra naabri vastu. Hambutu vanamees Kahheetias tõstis teeklaasi rahvuslikku puskarit tsatsat sõnadega: “Joome raiskade terviseks, et nad meie kodumaa rahule jätaksid”.

Sõda vihkavad siin kõik. Sõda on hävitanud tärkava demokraatia esimesed saavutused. Sõda viis turistid ja tappis noored elud. 39aastane batjalik Georgi ei ole oma kodumaad Abhaasiat näinud viimased 17 aastat. “See ei ole viimane sõda,” ohkab kalleid firmarõivaid kandev mees, kes osa aasta oma elust on veetnud “Tallinna naaberlinnas Vilniuses”.

Sõda ei võtnud külalislahkust ja hoolimist, seda ei saa füüsiliselt ära võtta. Keegi neist peale Kreeka kodakondsuse ja araabiapärase nimega Khatuna ei looda lähiajal Eestisse sõita. Nad ootavad meid külla, siiraste ja heade soovidega. Rahapisku, mis seljakotiränduril kulub, saab kuhjaga tasutud positiivsete emotsioonide näol.

Siin veedetud nädala põhjal soovitame teistelgi tulla Gruusiat avastama. Siin on täna rahu, millest grusiinid ihu ja hingega kinni hoiavad. Killuke tulevast Euroopat areneb sama kiiresti kui iga teinegi väikelaps või nagu meie oma vabariik algusaegadel.

Mõned soovitused Gruusiasse reisijale

Transpordist Gruusias

Kasutasime kõikjal hotellihinnast soodsamat kodumajutust ning sõitsime linnadevahelist bussi asendava marsruuttaksoga nagu grusiinidki. Nii nägime veidi vähem vaatamisväärsusi, kuid nautisime rohkem kohalikku elu. Autorendi turgu Gruusias ei eksisteeri – vähesed pakkumised algavad 100 USA dollarist päeva eest. Hinnale lisanduv kütus maksab mõni kroon vähem kui Eestis. Ööpäevane kilometraaž on rendiautodel limiteeritud.

Marsruuttakso piletid on seevastu soodsad. Näiteks: Tbilisi-Gurjaani 6 lari ehk ligi 45 krooni (peaaegu 100 km), Tbilisi-Mtskheta 1 lari (ca 20 km), Kobuleti (linnaliin 0,5 lari). Rannikule sõitmiseks on mugavaimaks liiklusvahendiks rong: öö läbi kestev reis maksab platskaardil 15 lari, koht neljases kupees 23 lari, koht kaheses kupees 40 lari. Neljane kupee on oodatust mugavam, vagunis hoiab korda vagunisaatja. Kahene kupee on klass omaette – punasest sametist sisustus ning televiisor sat-tv programmidega. Linadki olid uuemad ja paremini triigitud.

Takso hind tuleb juhiga enne sõidu alustamist kokku leppida. Tegelikkuses tähendab see esialgse hinna umbes kolmandiku võrra allatingimist.

Liiklus on eestlase jaoks esmapilgul hullumeelne, võrreldav Egiptuse või Türgi omaga. Valgusfoorid ja liiklusmärgid ei ole järgimiseks vaid kaunistuseks. Sukeldudes liiklusvoolu, tean oma kogemusest öelda, et autot juhtides on oluline vaid tähelepanelikkus ja kaasliiklejaga arvestamine. Kohustuslikku liikluskindlustust Gruusias ei ole.

Jalakäijana tasub esialgu jälgida kohalikke – peatselt oskad ka ise kihutavate autode vahelt üle neljarealise tee jalutada.

Grusiinidest

Inimesed on sõbralikud ja suhtlevad meeleldi vene keeles. Tõsi, nooremad grusiinid räägivad vene keelt halvasti või üldse mitte. Nemad eelistavad vestelda välismaalasega inglise keeles. Turisti üldiselt hindadega ei pügata, välja arvatud taksojuhid. Nende hädaldamine kütuse kõrge hinna teemal kestab kogu tingitud hinnaga sõidu aja. Kaupluses ei ole lõunamaadele tavapärast kaupade kaelamäärimist. Nii mõnigi kord tekkis järjekorras hoopis kummaline elav arutelu. Näiteks milline leib võiks võõramaalasele maitseda ja milline mitte. Oma riigist püütakse iga hinna eest jätta head muljet.

Turismiinfost

Kaardimaterjal tuleks Eestist võimalusel kaasa võtta. Kohapeal on infopunkti leidmine tülikas. Vaevaga leitud koht võib vabalt olla ilma igasuguse teavituseta suletud. Leidsime algelise kaardi umbes kümnendast raamatukauplusest ja seegi osutus pigem lastele sobivaks lõbusate piltidega materjaliks.

Keelebarjäärist

Kogu info alates tänavasiltidest ja lõpetades menüüga on kirjutatud gruusia alfabeedis. Vaid metroojaamade nimetused metroorongi peatumiskohal ning osade marsrutkade liinisildid on dubleeritud ladina tähestikku. Nädalase Gruusias viibimise lõpul õnnestus mul grusiinide suureks rõõmuks peamiselt konksulaadsete tähtede veerimine sõnadeks üsna jõudsalt. Kontrollimata info põhjal leiduvat internetis ka gruusia-ladina alfabeedi “tõlge”.

Üldiselt jõuab välismaalase välimusega inimene vaid hetkeks arusaamatult gruusiakeelset silti põrnitseda, kui astub kohe ligi mõni lahke grusiin, kes sildil kirjutatu arusaadavaks teeb.

Šoppamisest

Gruusias tööstust praktiliselt ei eksisteeri. Tarbekaup ja rõivad tuuakse sisse peamiselt Türgist. Turul on legaalselt müügil võltskaup. Ka maiustusi ei toodeta – magusasõber peab leppima peamiselt Ukraina päritolu kommidega. Parim valik suveniire on müügil lennujaamas, hinnad ei ole oluliselt kõrgemad.

Vaatamisväärsustest

Pigem planeerige vähem – uued grusiinidest sõbrad soovivad külalise heaks teha kõik. Nii võib kiireks lõunaeineks planeeritud aeg venida mitmetunniseks söögi- ja joogipausiks. Kirikuid ja kindlusi on palju, ent paraku on nad äravahetamiseni sarnased. Parim on neid vaadata hilisõhtul – ehitised on kaunilt ja värviliselt valgustatud.

Vaatamisväärsused on tasuta. Väikese raha eest pakuvad oma teenust isehakanud giidid. Kindlasti soovitame käia Puškini poolt kuulsaks kirjutatud Tbilisi termides (pildil). Lisaks privaatkabiinile tunnihinnaga 25 lari on võimalik tellida ka lõõgastav massaaž (iga inimene 10 lari). Aserbaidžaani saunameeste dünastiast pärineva Aliku oskuslike käte abil vabanesid rändurid lisaks kehamustusele ka väsimusest.

Joomisest ja söömisest

Grusiin tehases villitud veini ei joo. Iga mehe auasi on valmistada koduveini. Ise kiidab ta oma märjukest sõnadega: “Sarnast sa siit piirkonnast või kogu Gruusiast ei leia.” Õllekultuur puudub, osalt tõenäoliselt ka seetõttu, et õlut saab osta vaid poest = see on kallis. Grusiinide kange alkohol on puskar tsatsa. Kraade on sel joogil 35 – 65 kraadi. Tegemist on veinitegemise kõrvalsaadusega.

Õhtu jooksul kõige enam tooste ütlevat meest, kes näikse kogu olengut juhtivat, nimetatakse tamada’ks. Soovides öelda toosti, pead temalt luba küsima. Grusiinide toostid on pikad ja emotsionaalsed. Alati sobib tõsta pits rahu, kauniste naiste, uute sõpradega kohtumise ning esivanemate terviseks. Raske, et mitte öelda võimatu on katkestada või jätta pits vahele. Pohmakat ravitakse enamasti uue pudeli avamisega.

Grusiinid söövad enamasti kodus. Poolfabrikaatidest on müügil vaid hinkaalid. Valmistoite müüakse vaid kallimates, jõukatele suunatud kauplustes. Söögikohti jagus igas linnakeses, kõikjal pakuti traditsioonilise gruusia köögi roogi.

Kuidas Gruusiasse jõuda?

Eestist otselende Tbilisisse ei toimu. Lähivälismaalt lendavad Air Baltic Riiast ning FlyLal Vilniusest. Viimase talvises lennuplaanis Tbilisi lende ei ole.

Rahaühik on lari = 100 tetrit (Eestis ei müüda). Üks euro võrdub kahe lariga. Rahva hulgas on lisaks larile paralleelselt käigus ka euro ja dollar.


Tagasi eellehele>