Mees, kelle elustiiliks võib lugeda looduses liikumise. Üle nädala linnas vaevalt ei püsi – „Kohe kisub…!“, nagu ta ise ütleb.

Rabanud aastaid usinasti tööd teha on tänaseks välja võidelnud staatuse, kus võib aktiivset pensionäripõlve pidada. Seepärast on tal ka piisavalt aega hullumeelsete seikluste korraldamiseks. Seiklejate Klubi asutajaliige ja promootor.

Matkaalaseid saavutusi nii palju, et siinkohal neid üles lugeda oleks lausa kohatu. Maailmas on vähe eksootilisi paiku, kuhu Kalevi jalg astunud poleks. Ta on käinud Inkatretil Peruus, Antarktikas, Austraalias, Uus-Meremaal, Aasias Mongooliast Kambozani, Aafrikast rääkimata. Eriliseks paigaks enda jaoks peab aga Lapimaad, kuhu teda ikka ja jälle kisub. Küll jala, küll suuskadega. Lapi hüttide külalisraamatuid lehitsedes leiab ikka temapoolseid sisukaid sissekandeid.

Kalev ei ole selline tüüp, kellele ühetüübilised elamused pinget pakuksid. Seepärast võib teda näha Seiklejate Klubi ülilaheda seltskonnaga matkamas nii jalgsi, rattaga, kanuuga, suuskadega jne. Isegi parvetamas on käinud. Aga ega seal midagi ka imestada pole, sest tõeline Seikleja juba naljalt raskuste ees ei jalga ei värista. Ütlevad ju Seiklejate Klubi hümni sõnadki nii, „… et valged laigud kaardil muudame valgemaks veel!“

Aastatepikkune matkakogemus on Kalevist teinud selle ala põhjaliku asjatundja nii varustuse, toidu, kui marsruutide osas. Eriti hea on väiksema treenitusega „kontorirottidel“ tema organiseeritud matkadel, sest arvestatud on kõigi pisiasjadega. Alati on piisavalt toitu, mille valmistamise šamaanirituaal on omaette vaatamisväärsus. Muide minu arust mõjub see siiski kuidagi ka toidu maitsele, sest kuradima hea on. Või maitsebki toit värskes õhus paremini…


Seiklused mida ette võetakse, peavad ka kõigile võrdselt naudingut pakkuma, seepärast ei joosta kunagi nii et veri ninast väljas! Ikka napsu ja nalja peab kah saama!

Uusi seiklusi!




Tagasi eellehele>